Argo Vals ja Steve Reich

Argo on kitarrist, kes mängib mitmetes koosseisudes nagu Talamak, Animal Drama, Viljandi Guitar Trio, Rob Findel ja muidugi Argo Vals Band. Ta andis välja hiljuti oma debüütalbumi “Tsihcier”, mille esitluskontserte sai kuulata juba Tallinnas ja Tartus. Oma üheks inspiratsiooniallikaks on Argo nimetanud Steve Reich’i ja sellest ka plaadi nimi.

11. detsembril oli võimalus teda ja tema bändi kuulata ka Viljandis. Juba fuajees piletiostu järjekorda oodates sai tunda väga mõnusat õhkkonda. Saalis oli seda enam. Tundub, et Argo on selline omanäoline artist, kellega käib kaasas temale eriline oreool, mis on üsna meeldivalt nakkav. Ta alustas kontserti üksinda ja ehitas lugusid üles jupp jupi haaval. Kõik fraasid olid nagu ideaalselt üksteisega sobivad ehituskivid ja samas ka iseseisvad ja tõsiselt kummitama panevad. See oli kokku nagu üks eriskummaline fluidum, mis kord viis mind mõtetega saalist ära ja kord tõi tagasi.

Vaikselt ja peaaegu märkamatult hakkasid lavale imbuma teised muusikud. Kõigepealt märkasin Jaan Jaagot hiilimas oma kitarri juurde ja mõne aja pärast tulid teised järgemööda. Mis järjekorras, seda ei olnud märgata. Indrek Mällo mängis basskitarri, Kaarel Kuusk klahvpilli, Hans Kurvits trummikomplekti ja Tanel Kadalipp kontrabassi. Nad lisasid värvi ja sulasid Argo mänguga hästi kokku. Olin end unustamas muusikaga kaasa voolama ja unelema kui järsku tuli bändi poolt mõnus ehmatus. Ühene kulgemine ja kokku sulandumine lõigati osaliselt ära ja muusikasse tuli uus pööre. Kes teab, ehk oleks kuulaja muidu magama jäänud. Tekkisid pinged koos helivaljuduse kasvamisega ja seejärel loomulikud lahendused. Oli hetki, kus muusika meenutas Islandi bändi Sigur Rós'i tunnetust. Saalis olid neid palju, kes peaga kaasa noogutasid. Väga mõnusalt pani muhelema lugu “Klaabu sukeldub avakosmosesse” ja lugu “Valentinipäev” pani minu hinnangul publiku veel rohkem kaasa elama. Väga raske on siin lemmikuid välja valida sest kõik on nii hea. Kõige rohkem jäi siiski meelde plaadi nimilugu “Tsihcier”. Kokku oli see nagu mõnus kompott, milles olid oma vürtsikused ja magusad kohad ning muhedalt hubasust.

Viimase loo väljakuulutamine oli üllatus. Kontsert oli kuidagi liiga kiirelt läbi saamas. Loogilise jätkuna kutsuti bänd suure aplausiga tagasi ja enne lisalugu, ütles Argo, et neil on veel üks lugu meile ja see on ka kuulamist väärt. Enamus saalis olnuist hakkas pahvakuga naerma, kõik eelnev oli olnud suurepärane ja rahvas ootas lisa. Muidugi see oli kuulamist väärt. Lisalugu ei olnud pärit plaadilt ja oli midagi uuemat ja huvitavat. Päris mitmed viisijupid jäid veel senimaani kummitama ning veel lähimal ajal ei pruugi neist villand saada. Tema plaat võib olla muusikasõbrale heaks kingiks. Arvan, et Argo kitarrikõla ning helilooming iseloomustab teda ja ma loodan, et tema tähelend ei tule lühike.

teetootule

praegu käib planeerimine. üritan enda eriala ansamblit kokku saada ja prooviaegu broneerida. üks inimene kuuest vastas - kuna ta vaba on...
tudimistega on praegu natu kehvasti. õhtul muretsen ja ei saa magama. hommikul ei muretse ja ei saa üles. mõtlesin siin ühikas natuke pilli harjutada aga tühjagi. sain ainult metronoomiga korraks sõbraks. ja nüüd olen sõber suure- suure tassi kummelitee ja purgi meega. kuulasin, vaatasin täna eriala ja ansambli arvestuste salvestisi ja läksin päris norgu selle pärast. ega mu pillimäng kiita ei ole...

pool kooliaastat, sess välja arvata.

paar päeva tagasi tekkis ästi rumal olukord. eellugu selline -  Meil siin viljandis on üks natuke raske iseloomuga aga heatahtlik tütarlaps. ta kipub mõnikord nilbitsema ja üks kursaõde kurtis mulle. ma mõtsin, et milles probleem ja ütlesin tütarlapsele umbes septembris või jumal teab kui kaua aega tagasi, et äkki ta oleks selle kursaõe vastu natuke toredam. - nüüd siis asja kallale. see tore tütarlaps olla nüüd hiljuti ennast täis joonud ja kursaõde ahistama asunud. täitsa füüsiliselt(tugev tütarlaps teine) ja verbaalselt sinna juurde. kuulsin seda siis hiljem ja olin täiesti ehmunud. kursaõde oleks väidetavalt peaaegu vigastada saanud ja kõik muu moraalne kahju juurde. tulid mind omakorda kursaõde koos sõbrannaga siis ründama ja süüdistama. lugesid sõnad peale, et ma mitte midagi kellelegi ei räägiks rohkem ja ei tekitaks eluohtlikke olukordi.
mul oli päris ebameeldiv päev olnud. keegi mind ei salli. olin täitsa õnnetu selle peale ja avastasin ennast õhtul peeglisse vaadates automaatselt mõttelt et järelikult ma olengi nii kole, et minuga sellised asjad peavad juhtuma. ma ei ole ju kellelegi halba tahtnud.

nii pubeka nutmised tehtud.

vahepeal küpsetasin. tegin vorstisaiakesi lehttaignaga:

üks armas tekstiilikas tegi paar päeva enne ja ma siis tahtsin ka.

meil siin sajab muudkui akendele

vahepeal on koopaelaniku tunne. kohati hubane. väljas on niikuinii pime koguaeg. vähemalt see aeg kui ma toas olen. üks päev kui mul huul lõhki oli, siis oli hea maailma eest peidus olla.
igatsen kodu ja poja. tahaks olla kodus ja vaipu kloppida ja nõusid pesta ja vennaga leboda ja poja kaisutada.

issi oli minu arust nii Roxi nägu

tegin mobiiliga fotost.. eriti hea ta ei ole. 

siin on põnev elu. iga nädal on vähemalt üks kontsert, mida tasub külastada. pole küll viimasel ajal käinud aga...

selline koht. mõnus. Vindpower oli too õhtu.

olen pidus ka käinud.

olin pärast maksimaalselt ettevaatlik selle kraami väljakammimisega aga muidu oli efektne. pildi peale ei mahtunud või lihtsalt ei paista välja kogu hiilgus/segasus. võibolla on mõne arvates kole aga see on nende arvamus. juuksed jäid alles vähemalt. 

meenutus sügisest, mis oli ju nii alles.

topeltvikerkaar!

üks väike naljapilt ka. ma loodan et pildi peale jäänud ei pahanda.

üks minust ka

olen tartus korraks kolamas käinud. nii ühtuks ja hommikul vara viljandisse tagasi sõitnud. see nädalavahetus on ka plaanis nii teha. käin õekese juures rocky horroril. koju ikka ei jõua sest laupa proov ja pühapa proov. kiusatakse.

nii juhtub, kui proovis olen trompetitest mina pluss eelteismeline poiss, kes pilli asemel telefoniga mängib. kogu partii(de) pildile mahutamiseks oleks ilmselt pidanud panoraami tegema. pärast roomasin proovist.

kohvikus armastus oli nii tore kontsert, mida käisin viljandist spetsiaalselt kuulamas. seest läheb rõõmsaks kohe :)

septembris sai tänaval paadiga sõita. või noh peaaegu.

mõned sõitsid jube aeglaselt ja mõned kimasid. ummik oli natuke. ei see ei olnud terve viljandi peal. ainult üks minule teadaolev tänavanurk.

siis veel üks pidu kus käisin.

 Ma siin avastasin et saab arvutiga maru lihtsalt telefonist pildid kätte. selline oli minu kooliaasta senini. ei ei olniud ainult pidu ja kontsert üksteise otsa. muud oli ka ikka.

olen kade. asjade pärast, mille peale ei peaks kade olema. näiteks see, et mind muusikakooli juubelile ei kutsutud, kuna ma ei ole vilistlane - mis siis, et ma niikuinii minna ei saanud ja selle asemel sain hoopis koos untsakatega natuke laval olla.

Mõnikord on veider, kuidas keegi võib juba eos kindel olla teise inimese pahatahtlikuses.
Üks selline asi jäi mulle hiljuti südame peale. üldse võtan liiga palju südame peale. võibolla ma olengi väga isekas ja pahatahtlik ja jube kehv pillinaine. Enamasti tundub olevat minu välise kriitikasoone või kontrollkeskme juures asi pigem teistes. kui ma olen juba selline... siis .... maitiagi. asjad on nagu on.

ilus isadepäev oli. ma muudkui pasundan, kuidas ma huule valusaks mängisin ja siis see paiste läks ja tagatipuks katki ja siis pidin sellise huulega pilli ka mängima. esimene päev oli täitsa vaev ja sain ainult kaks madalat nooti kätte. teine päev oli juba parem. kohe kui kolmandal päeval ära sain mängitud läks tuimaks.

ma ei taha, et mul jälle ans tunnis halvasti läheks ja jälle mingid nõmedad kehvad vabandused. sain küll katkise huulega mängida - olen juba suur tüdruk küll. aga nutt kipub kallale.

mida sina nädal aega tegid? molutasid jah?

sellest päevast, kui ma haigeks jäin pidasin natuke päevikut pihuarvutis. lisasin tänase ja jagan oma privaatkraami.

Teisipäev 29.10

Tana tuletas üks poiss mulle meelde, et ma pole muud, kui laps. Olen (olin) Viljandi Muusikakoolis asendusõpetaja. Küll ainult paariks päevaks, sest mu eriala õpetaja (kes on muidu muusikakoolis õps) pidi sõitma Hollandisse oma ema matma. Ma muidugi suutsin haigeks jääda. Panin seda tahele alles esimese tööpaeva alguses. Ülejaanud tööpaev kujunes järjest piinavamaks. Aegamööda tundsin, kuidas palavik imbus minusse koos ebameeldiva külmatundega. Sinna lisandus veel valikuline peavalu ja nina kinnisus. Mul oli vaja veel päeva lõpuni vastu pidada ja viimane poolteist tundi oli täielik punnimine. Minu klass oli jube külm ja tundide vahel käisin ennast koridoris soojendamas. Kui lõpuks ühiselamusse jõudsin oli mu keha alla andmas. Kuidagi sain õueriided ära ja viskasin ennast voodi peale. Kraadiklaas näitas 37,8. (mitte just väga palju aga piisavalt) Loodan heale hommikule.

Kolmapäev 30.10

Välja tuli teisiti ja ma helistasin kooli, et oma tunnid ära öelda. Õppeala juhataja ei mõistnud korraga, kellega räägib ja arvas, et tegemist on vale numbri valinud helistajaga. Anton tõi mulle head ja paremat nohurohud ja apelsinid ja veel palju hääd.

Neljapäev. 01.11

Mandlid annavad tunda. Ja järjest kiirema sammuga. Lausa hirmutab. Õhtuks on jubee valusad, ei neelagi üldse midagi. Rääkisin perearstiga ja ta määras mulle antibiotsi. Mul on enne ka juhtunud mandlitega - läks nii hirmsaks, et ei taha rääkida. Täna rohtu kätte ei saa.

Reede 02.11

Mõtlesin täna tööle minna aga hommik on veel liiga kole. Ühikakaaslane on lahkesti nõus rohu järel käima. Vedelen voodis ja tudun vahelduva eduga, vahepeal mängin telefoni või pocketpc-ga.

03.11 laupäev.

Täna pistsin esimest korda, üle paari päeva nina välja. Käisin enda arust väga olulises sümfi proovis. Kohale jõudes ja seal olles selgus, et olen seal ainult kehaks, kes annab kaasvõitlejale trompetmängijale võimaluse seanahka vedada. Peale proovi olin päris läbi ja mõtlesin lõunauinakule. Kui ühiselamusse jõudsin ja olin natuke istunud, polnud enam otseselt magada vaja ja tegelesin aja surnuks löömise ja soki kudumisega. Selle päeva üks hea avastus oli suurepärane näljatunne üle viie päeva esimest korda. Tundub, et kurguprobleemidele lisaks on imbumas köha. Islandi käokõrv sai täna otsa. Nii hea on süüd kellegi teise kaela veeretada ja öelda, et naabertoa üsna õbluke tütarlaps on kõik need haigusnähud mulle toonud pluss just lisandunud köha, sest tema on haige olnud juba nädal enne mind ja paistab jätkavat.

04.11 pühapäev

Ärkasin ja ärkasin ja tegin kohvi -võileiva hommiku. Tolgendasin bidzaamas poole päevani ja sorteerisin sahtleid ja riiuleid. Toppisin vanema hambapasta veel vanema tuubi sisse, sest praegune tuub läks katki ja pasta kippus ära kuivama. Panin veel mõned möginad parematesse topsikutesse ja olin rahul. Jälle üks asi tehtud, mis ootas tegemist aga... ei olnudki elutähtis või nii. Avastasin riiulites korda luues ahastusega, et kolmapäeval lahti tehtud õunamahl hallitab. Oh ei! Siis vaatasin oma ajaplaane ja täiendasin neid. Umbes viie paiku õhtul ehmusin pimeda akna peale. Arvasin, et mingi jama akna peal. Hoopis pimedaks oli läinud. Nüüd täitsa õhtune tunne. Homme jälle muusikakooli tunde andma.

Palju asju korraga. Peamiselt selle pärast, et mõned asjad on ebameeldivamad ja siis triivingi mujale.. meeldivamale. Mõtted on nagu joobnud ahv, kes on mesilase käest sutsata saanud.

05.11 esmaspäev

tegin tunnid koolis ära ja olen endaga peaaegu rahul. Vaatasin natuke ansambli asju ka aga mitte erilise hoolega.

06.11 teisipäev

nutt ja hala. Ansambliõpetaja nokkis täna mul kallal päris pikalt – pole mitte milleski tulemusi näidanud ja uued palad, mis nädal tagasi sai antud ei olnud selged. Harjutasin kõvasti.

07.11 kolmapäev

käisin nuias ja harjutasin peale seda nii rumalalt et huul valus. Loodan, et ei miskit hullu

08.11 neljapäev

ossa kurivaim. Ärkasin täna kell viis ehmatusega - huul on paistes. Päeva-peale läks villi ka. Laupäeval ja pühapäeval on kontsertid ja homme proov. Minu jaoks on ostetud hotellituba ja kõik korraldatud ja nii pahasti juhtus. Ma loodan siiski, et ma saan mängida. Ma suudan seda!

mul on muusika

käisin jämmil. oli nii lärmakas, et tulin ära. mängisin enne ühe solo ka. kole oli. tahaks kõiki teisi süüdistada aga süüdi ei ole mitte keegi. nii lihtsalt on. tööd tuleb teha endaga. ainult pilli käes hoides muusikat ei tule. aga üks pilt ikkagi (eelmisest korrast), sest minu arust lahe.

lõpuks leidsin sind, lõpuks leidsin sind, kus küll peitsid end nii kaua

pisut segane olukord on koolis... palju on teha aga justkui ei ole. praegu pean vist ise hakkama saama... auditoorseid tunde eriti ei ole, või need on täpselt nii jaotatud, et koju ei ole mõtet üheks õhtuks minna. päris tihti olen viimasel ajal loengus või tunnis avastanud, et eelmine kord oli midagi üles antud ja ma pole seda üles kirjutanud, arvates, et meelde jääb, ehk ma pole seda ülesannet täitnud. tobe natuke. nii kohe mitu korda ja ühe sama õppejõu juures. peaks juba oma aegu oskama planeerida...
sain pocket pc kasutada. tegin ühe ettekande juba seda asjapulka kasutades. aitas. ainus probleem, et aku saab ootamatult tühjaks. võibolla sellepärast eelmine omanik vidinast loobuski.
eile oli põnev. tuli üks tütarlaps ja laulis nii imeliselt ja mängis ukulelet. sebisin ennast talle tuttavaks. tuli välja et ta alles pisike, 16 ainult. ta oli mu trompetist huvitatud ja siis vaimustus mu pillimängust. pakkus mulle tulla kuskile mängima aga tuli välja - ma juba sel ajal hõivatud. nuuks. igatahes ta reedel laulab tartus ja ma mõtsin minna.
sain endale head kõrvaklapid ja nüüd on need mul klaveri küljes ja mugav ja puha (nööbid hakkasid natukese aja peale kõrvadele haiget tegema).
meil siin ühikas käib mingi pesupesemise hullus. kõik kes vähegi kohal on, pesevad pesu ja mina kaasaarvatud... see tähendab, et kuskile pole riputada ja mul on tuas kõikvõimalikud kohad pesu täis riputet. ehmusin isegi korra ära, et mul on keegi toas, kui silmanurgast nägin noodipulti, mis on hernehirmutiseks maskeeritud.

Olen nüüd peaaegu pesas Viljandis. Issi abiga sai kohale toimetatud tohutult palju tavaari, digiklaver sealhulgas. Mul on väga hubane tuba. Katuseaknaga, väga mugavad voodid, piisavalt suur riidekapp, et minu riided ära mahutada... kahjuks toakaaslasele ruumi ei jätku. Peab ümber korraldama midagist. Mõned süsteemid on juba paigas. Arvuti heli käib nüüd klaveri kaudu. Kuulen siis arvutit ja klaverit. Klaver tuleb loogiliselt võttes ikka läbi, kui arvuti väga munema hakkab - seega harjutan klaverit. Sellise süsteemiga on üks lugu juba selge.
Sain tööd (asendusena) Karksi- Nuias. Pole veel tunde olnud aga kohtusin poistega juba ära. Minu klassikalise eriala õpetaja tahab ka tulla ja mind kiusata. Juba küsis, mis meetodi järgi ma hakkan õpetama. See natuke häirib mind. Tahaks õppekava järgi nii toimetada, et "kuivad" harjutused oleks eesmärgiga mõnd pala ära mängida. Heliredelid tuleb niikuinii mängida.
Peaks apteegist läbi jooksma - nina peab pasuna puhumiseks lahti olema, muidu läheb tatt kõrva või põskkoopasse.
Kes teeb, see jõuab!

suvi

ma avastasin et suvi. tegin filo ära. nüüd ootavad mind muusikalised ained - õigemini ei oota... kohe peab tegema. aga järsku, nagu selgest taevast tuli kõhutühjus ja uni ja miskit veel. nii nagu ma viimastest praktikatest olen tajunud, et kui selline tunne peale tuleb, siis ei aita muu kui tuleb lihtsalt magada ja süüa. aga asjad on ju veel.

filosoofia maraton alga...... ärkasin 11, tegin kohvi, suhtlesin. ongi kohv otsas. panin riisi koos kanapuljongiga tulele - hiljem teen midagi juurde. juba tund aega võtan hoogu ja venitan. osa materjali prindin välja sest muidu on pooleks päevaks silmad köögad. natuke tore isegi, et väljas ilm ära kipub keerama. ainus probleem selle juures on valguse vähesus. täna peaks tegelikult poest läbi astuma - hapukoor ja kohv ja võibolla veel midagi... ja muidugi kool ka - mis mu tehniline arvestus ja kohustuslikud palad teevad. üks positiivne asi - mu viimane ülesanne meto praktikas on ära arvestatud ja eriala praktika samamoodi - jeee. printer ärkab viieminutiliste vahedega üles ja prindib veel ühe lehekülje. natuke tüütu, kui kiire on.

Ülehomme on filosoofia eksam. istun ja tegelen kõige muuga, kui filosoofiaga. 26st punktist kolm läbitud ja päev otsas. võtsin vahepeal üle kahe tunni pausi ja magasin. ärkasin, tegin kohvi ja vaatasin kohvipurki - kas tõesti peab enne sessi lõppu uue kohvi ostma. ungari pekiga võileivad ja kohv. külmkapi riiulis seisab üks purgitäis kanapuljongit, ja veerand tuubi sinepit (ungari pekk on toas praegu). filosoofia on kohati üsna innustav, ainus probleem on see, et juba poole lause lugemise pealt avastan end mõtterongi pealt ja teisel pool ilma - üldse mitte filosoofia juures. Heidegger toonitab, et kunsti olemus on luuletamine. juhtusin just sellist lauset oma konspektist lugema. tuli tahtmine selle peale ühest artiklist pärit lõiku jagada. Artikkel - Hans Georg Gadamer - Võimetus kõneluseks (tõlkinud Andrus Tool -Akadeemia 6 /1188-1197) lk 1188 - 1189: Autoril "oli ühes Berliini hotellis võimalus jälgida ühe Soome sõjaväelise delegatsiooni ohvitsere, kes istusid suure ümmarguse laua  ääres, vaikides ja endassesüüvinult, ning iga ohvitseri ja tema naabri vahel laius ületamatu kaugusena nende hingemaastiku avar tundra." Nagu ka pealkiri ütleb on tegemist aruteluga kõnelusest - kõnelus on midagi palju sügavamat kui.... kui näiteks vaadata lõunamaalaste turgusid - rääkimise lärm võib olla isegi kõrvulukustav - see ei tähenda, et nad oleksid võimelisemad kõneluseks, kui põhjamaalased või keegi. üks südantsoojendav koht oli veel paar lehekülge edasi : "... ja koos naermises, mis on kui sõnatult ülevoolav nõustumine)" Kõnelusest ei tee veel kõneluse see, kui leiad teisest midagi võõrast või uut vaid kui - "me kohtume teises millegagi, millega me enda maailmakogemuses pole veel nii kohtunud". Mulle meeldib see artikkel, kuigi olen vist olulisemast mööda vaadanud (olen lugenud mõnda kokkuvõtet ja seal on hoopis muule rõhku pandud) jah, see on minu lemmik. neid lemmikuid ei ole palju. on väga paljut, millest ei saagi aru. laused võivad olla kuni viie- tasandilised. keegi ütles mulle, et peaks diagonaalis lugema. ma ei oska nii.
tegin täna solfedžo eksamit - sain C. C on hea, onju. Kohustuslikud palad ja tehniline sai ka proovitud. pidi homme öeldama. ma isiklikult teeks uuesti. ei taha endast oskamatu märki maha jätta.. või tähendab, ma tahaks neid lugusid päriselt ka ja jäädavalt osata - peaaegu nagu esimese kursuse mõne standardiga - siiamaani tean akordijärgnevust peast. aga nüüd. tagasi filo maale.

mida aeg edasi, seda raskem on keskenduda olulisele. kas ma olen laisk? üha rohkem tundub, et vajalik jääb tegemata - lootust ei ole. mis edasi saab näeme hommikul kell 9.10. rütmika sai tehtud.

kooli lõpp paistab aga ei paista ka. järgmine nädal on otsustava tähtsusega. eks näis

I don't see the bigger picture

pole ammu sellist ängi tundnud - see on nagu siis kui koolidesse sissesaamine probleemiks oli ja pillimäng ei sujunud. kusjuures alati on see ikka pillimängus kinni. see tekitab minus kõige suuremat frustratsiooni aga samas on üks kõige suuremaid rõõme. mul on praegu nagu müür ees, millest üle ronimine tundub võimatuna. kohe kui tundub, et asi hakkab liikuma, olen ma millegi taga kinni ja see tirib mind maha. ja ma vihastan ja kurvastan ja igast asju. tuleb vist midagi vahelduseks kuulata. midagi head ja siis uuesti proovida..

vastupandamatu

tekkis vastupandamatu soov blogida. tead, ikka juhtub, et kui päeval natuke magada on hiljem, meenutades päeva, nagu selle päeva sisse mahtunud kaks või kolm eraldi- seisvat. kas just päeva aga pikemat ajamomenti.
loen raamatut - Milan Kundera "Veidrad armastuslood" ja tegelikult tahaks kellegiga koos olla. samas - kui keegi kõrval on, siis päris tihti juhtub see, et tähelepanu läheb raamatulugemiselt jutuajamisele... jah just nii tahakski, et see teine istub koos minuga ja loeks ka raamatut. siis saaks kahekesi istuda ja üleni tähtsalt lugeda, samal ajal kellegi meeldivat lähedust tundes. minu mõte rändab suvesse - valge laia äärega kübar ja maani valge õhuline kleit, õunapuu vari ja tilluke postament, mille peal on jäätee sidruniga. kaaslasega istuks siis (arvan, et see võiks olla pühapäev) ja loeks. idüll :-)

vihma sajab... mõnus. täna oli selline päev, kui väga palju targemaks ei saanud. aga ma ei ole enda peale kuri, sest homme ju.

ostsin paar päeva tagasi peotäie kartulit, karbi porgandeid, brokkolit, lillkapsast, koti sibulaid... hakkliha, küüslauku pluss veel mingit kraami. siis tegin sellist süüa: lõikasin kolm sibulat tükkideks ja puistasin potti, lisasin killu võid, et ära ei kõrbeks ja hakkasin paari porgandit riivima. viskasin porgandi ka potti ja lõikusin lahti brokkoli... riivisin kartuli ja lisasin ka need. panin vett juurde ja kui kõik mõnusasti podises avastasin, et mul on ju hakkliha ka. panin tervelt 300 grammi hakkliha pannile ja lisasin sinna soola ja 5 pipra segu. vahepeal segasin potis olevat ollust ja tsuskasin sinna ühe tubli supilusikatäie sulatatud juustu. lisasin chillipulbrit - oihh, palju sai. pole hullu. kui kõik pehme oli udjasin natuke pudrunuiaga ja panin osa hakklihast potti ja teise osa karpi. siis oli kord lillkapsa käes - tükeldasin ja lisasin olemasolevale. veel panin juurde terved küüslauguküüned - umbes seitse. ja jätsin hauduma. keerasin pliidil kuumuse maha, valasin sisse natuke kohvikoort ja ootasin, kuna saab kupatuse külmkappi pista. sai hea :-). nüüdseks on see otsas. uus pada on pliidil. kusjuures päris mugav on... tulen koolist - poole tunni pausi ajal ei jõua ju miskit peale nuudlite valmis teha ja nuudlit iga päev ju ei taha. see kraam mis ma tegin vajab ainult soojendamist ja on maitsvam, tervislikum?, toitvam.


üks kursusekaaslane ütles mulle, et ära mõtle nii palju, tegutse ja tõmba oma negatiivsusega udu. hästi

c-vitamiin

Tegin endale eesti laulu ajal munaputru - great success! Jube maitsev tuli. Ma loodan, et toakaaslased veel homme hommikul vara ei tule. Olen siin korralik põrsas - nootide ja paberisorteerimise hoos olen kasutanud ära pea kõik tasapinnad. Varsti on asjad koos ja ebaloogilistesse kohtadesse paigutatud ja pilt ilus. Kiirköitjad mul on (muideks taaskasutusel), nüüd võiks üks augustaja ka olla.
Siis kui mul migreen oli, siis ühika perenaine kukkus siputama ja tuttavatele- sõpradele helistama, et mis teha jne... paari tunni pärast tuli vitamiinide ja õlikapslitega kohale. täitsa lõpp.

Ma mõtlen, et muusikapala on nagu kimp lilli - kui on ühesugused lilled, on ka ilus, aga igavaks võib minna.

Võtan hoogu (ehk emopostitus)

Võtan jätkuvalt hoogu, et õppima hakata. Närakas kass ajas piima laua peal, minu nina ees ümber. Köha segab. Magama tahaks minna. Nõud on mustad. Jaa nii edasi... Miskit tegelikult otseselt katki ei ole. Elu on lill.

see on meie punker

Täna tundus mulle, et asjad justkui liiguvad ja siis lõi miski kõik uppi. Mul on veel niipalju teha, et jõuaks nende asjadeni, mida tegelikult tahaks teha. Samas peaks need asjad, mida praegu teha ei tahaks enda jaoks meeldivaks mõelda. Võibolla ei ole asi isegi selles mitte. Ma näen ja saan aru kuidas kõik mis mulle ette söödetakse hea ja kasulik ja huvitav on ja tegelikult ma tahangi kõike seda teha aga... Iga moment, kui ma olen mingi asja tegemise juures, tahan juba hoopis midagi muud teha. Mu eriala õpetaja ütles, et selle nimi on "monkey mind" - mõistus on nagu joobnud ahv, kes on just saanud herilase käest sutsata. Ta ütles, et selle vastu aitab füüsiline liikumine. Mul on hommikuvõimlemine juba kolm päeva vahele jäänud. Homme peaks uuesti, sest nüüd õhtul ei olegi enam nii paha olla - nina hakkab ka juba rohkem lahti minema.
Esitasin ühe töö täna ära. See tähendab, et saan 1,5 ainepunkti juurde, mis tähendab, et mul on eelmine semester üle 30 ainepunkti sooritatud.
Tahaks seda plaati endale. Kirjutaks muusikat. Nii lahe oleks...

Toakaaslased tegid süüa ja kutsusid mind sööma. Nad tegid keedukartulit kurgi-tomati salatiga ja praadisid pihve kõrvale ja tegid šokolaadikooki. Jube hea. Mul on unistuste toakaaslased. Nad on ülikorralikud ja nad ei pahanda, kui mul kõik segamini on - lihtsalt mul endal on piinlik. Nad on vaiksed... võibolla natuke liiga vaiksed. Aitavad alati.

Üks lugu ka sealt plaadi pealt:

plõks

Korjasin laagrist vist nohu endale... kõrv teeb plõks                     plõks               plõksplõks                          ja nii edasi. Olen vahepeal ära unustanud, kui mõnus võib olla teki sees istumine. Sall kaelas, tekk ümber ja... ainult tee on puudu. Tudusin täna olulise momendi maha, kus oleks saanud mingite inimestega lähemalt tuttavaks ja koos koolitööd teha. Homme on lõbus tähtaeg. Peab midagi uurima ja mingeid materjale korjama ja loogilist juttu ajama. Õnneks ei ole loenguid homme.
Huvitav, kas plõksuva kõrvaga tohib trompetit harjutada?
Uue pilliga laagris ei olnudki väga hull. Võibolla proovin võrdlusmomendiks oma enda pilli. "Uuel" pillil on palju plusse aga kui nupud/pumbad nii kergesti käivad, lähevad hoopis sõrmed sõlme ja lippavad ees minema. Häälestumisprobleemid olid kohati, kuigi mitte orkestris mängides vaid katsetel ühe poisiga jämmida, ei suutnud oma pilli tema pilli järgi häälestada. Tal oli ukulele... miks ma üldse üritasin :-D
Naljakas... laagris jäi iga kord süüa üle ja ma viimase söögikorra ajal otsustasin, et küsin kaasa. Viisin oma toidukarbi ja sain kartulit ja kastet kurgi ja lihaga - nämma. Ühele toredale tegelasele näitasin, et vaata kui kaval ning ta pistis mulle veel paar pirni, mis oli söögi kõrvale pakutud, pihku. Praegu läheb viimane pirn, mis sobib valusa kurgu ja kinnitursunud nina juurde väga hästi -ei pea kaua närima ja läheb hästi alla, pluss on maitsev.
Täna näidatakse kell 10 etv pealt Sherlockit. Üks ühiselamunaaber on selle sarja fänn, nii tore oleks koos vaadata ja teed juua. Muidu praegu ainult magaks.

uhke üksindus

Olen orkestrilaagris... läksin eile kell 9 magama ja ärkasin pool seitse hommikul ning ronisin üle teiste minema, et ei segaks und. Olen nüüd harjutussaalis ja istun arvutis. Esialgu oli plaan arvutisse tulles midagi asjalikku korda saata... tegelikult ma isegi midagi tegin. üks meil sai saadetud, mida plaanisin juba paar nädalat teha.
Mul siin mõnus olemine - merevaik ja kartulivahvlid. Dirigent tuli ja pani soojapuhuri ka tööle. Ma mõtlesin midagi pulli veel teha. äratada rahvast trompetisignaaliga pool üheksa - kell 9 on sööma minek. Mingid tüübid(väiksemad ja suuremad) passisid siiamaani üleval, ei tea kas neist proovis ka asja on. igatahes.... oh kell ongi juba pool 9 läbi :-D lähen kollitama (sees paisub kahjuröömu mull)

Hüljes

Sain täna enda valdusesse akadeemia pilli, stradivarius bach'i. Veits sodine ta oli... tegin just puhtaks aga proovida ei saa, lärmakas... ja öö ju. Näeb päris kena välja, kui roostelaike mitte arvestada. Olin koolist natuke eemal ja tundub, et vahepeal on maailm mööda läinud. Üks töövõit oli ka täna... tegin ära eriala arvestuse ehk siis textud. Üks väike ebameeldivus sai korda just pool tundi enne seda. Ei teagi mis mul hakkas, kas lihahimu või miskit... aga keelde hammustasin. Kohe nii, et veri väljas ja keeles auk. Pisut ebameeldiv oli mängida. Eks ma järgmine kord mängi selle võrra paremini, kui keel ja huuled korras on (ja võibolla ka uus pill mängus).

Veits kurvaks teeb... tekib tunne, et keegi mind ei taha... ma mõtlen pilli mängima. Rääkisin just kolleegiga... (siit tuleb üks kurb lugu ja nutt ja hala) igatahes. Rääkisin ma kolleegi trompetimängijaga, kes oli just paarkümmend minutit tagasi lavalt tulnud, et hullult tore oleks kui võetaks mind ka kampa jne... Ilmub juturingi üks kolmas tegelane, kes mainib bändi tegemisest ja "torude" kasutamisest. Mille peale ma muidugi rõõmsalt noogutan ja naljaga pooleks tema õlast kinni võtan. Arutelu sekka mainin jutujätkuks, et mul on selle uue vestluskaaslase trompetikatsetusest paar pilti (ta proovis mu pilli kunagi, ise jubedalt tahtis) ja ta võib need täitsa mu käest saada. Mispeale hoopleb teine, et ahjaa see munn andis jah mulle pilli proovida, ning keerab mu poole selja ja räägib edasi... Ma ei tea. Solvuda? Milleks...
muudkui aga peksa teevad sõnade ja tegudega
Telefoni kaotasin ka ära (loe nagu: kidra lõhkusid kaa ära)

Nüüd tudi peal.
ööd

PS: õnneks on mul olemas taskuäratuskell telefoniäratuse asemel (paar miinust tal on - edasi ei saa lükata ja mõnikord äratab viis tundi varem ja muidugi tiksub jõle valjusti)