Hüljes

Sain täna enda valdusesse akadeemia pilli, stradivarius bach'i. Veits sodine ta oli... tegin just puhtaks aga proovida ei saa, lärmakas... ja öö ju. Näeb päris kena välja, kui roostelaike mitte arvestada. Olin koolist natuke eemal ja tundub, et vahepeal on maailm mööda läinud. Üks töövõit oli ka täna... tegin ära eriala arvestuse ehk siis textud. Üks väike ebameeldivus sai korda just pool tundi enne seda. Ei teagi mis mul hakkas, kas lihahimu või miskit... aga keelde hammustasin. Kohe nii, et veri väljas ja keeles auk. Pisut ebameeldiv oli mängida. Eks ma järgmine kord mängi selle võrra paremini, kui keel ja huuled korras on (ja võibolla ka uus pill mängus).

Veits kurvaks teeb... tekib tunne, et keegi mind ei taha... ma mõtlen pilli mängima. Rääkisin just kolleegiga... (siit tuleb üks kurb lugu ja nutt ja hala) igatahes. Rääkisin ma kolleegi trompetimängijaga, kes oli just paarkümmend minutit tagasi lavalt tulnud, et hullult tore oleks kui võetaks mind ka kampa jne... Ilmub juturingi üks kolmas tegelane, kes mainib bändi tegemisest ja "torude" kasutamisest. Mille peale ma muidugi rõõmsalt noogutan ja naljaga pooleks tema õlast kinni võtan. Arutelu sekka mainin jutujätkuks, et mul on selle uue vestluskaaslase trompetikatsetusest paar pilti (ta proovis mu pilli kunagi, ise jubedalt tahtis) ja ta võib need täitsa mu käest saada. Mispeale hoopleb teine, et ahjaa see munn andis jah mulle pilli proovida, ning keerab mu poole selja ja räägib edasi... Ma ei tea. Solvuda? Milleks...
muudkui aga peksa teevad sõnade ja tegudega
Telefoni kaotasin ka ära (loe nagu: kidra lõhkusid kaa ära)

Nüüd tudi peal.
ööd

PS: õnneks on mul olemas taskuäratuskell telefoniäratuse asemel (paar miinust tal on - edasi ei saa lükata ja mõnikord äratab viis tundi varem ja muidugi tiksub jõle valjusti)