mõnikord on veider

Kuidagi raske on mõne inimesega. Tundub et praegu on käes jälle selline enese avamise või julgustükkide aeg. See on selline aeg, kus teisi mõista on järjest raskem. Olen liiga julge ennast pakkuma igale poole - võibolla mind ei taheta või ei ole üldse vaja - siiski ma pakun ennast ja ei jäta järgi. Ei taba ära, et tegelikult ma ei sobi hetkel konteksti ja ajan midagi taga. See on nagu peaga vastu seina jooksmine. Tegelikult tahan ma kogu aeg öelda kõigile - mina tean paremini, mina oskan, mina saan, te kõik teete valesti. Pärast ongi nii, et ma lörtsin tükk aega vales kohas, keegi ei ütle midagi, keegi ei avalda arvamust  - või kui avaldab, siis ütleb: "ära sa üldse praegu mängi". Ma tunnen, nagu mulle oleks öeldud: "ole vait või tõmba uttu". Mõni muidu nö väga sõnaosav tegelane ei oska ennast lihtsates olukordades väljendada. Nagu mingi joonistatud mees. Otsib selgust samal ajal segast pannes. Minu suur ego ja tunnuse vajadus ajab mind hoopis teises suunas. Nagu Kurt Vonnegut ütles: "Anna mulle palun jõudu muuta asju mida ma saan muuta ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha." Olen saanud olla erinevates kollektiivides ja ei oska ikka veel aru saada, millal vait olla ja millal pasundada. Nagu mingi puupea.

Aga muidu. Ma vist saan endale varsti oma toa ja oma loa. Natuke on vahepeal olnud ärkamist ka, selles suhtes, et mis tuleb ja mida tuleb ära teha. Mõni asi kõlab nagu plaan juba. Vot.

tekkis vaba hetk

Õdekene kirjutab siin väga tabavalt ja ma mõtsin, et võiks ka siis ära mainida või õigemini linkida see. Sest jah...