olen kade. asjade pärast, mille peale ei peaks kade olema. näiteks see, et mind muusikakooli juubelile ei kutsutud, kuna ma ei ole vilistlane - mis siis, et ma niikuinii minna ei saanud ja selle asemel sain hoopis koos untsakatega natuke laval olla.

Mõnikord on veider, kuidas keegi võib juba eos kindel olla teise inimese pahatahtlikuses.
Üks selline asi jäi mulle hiljuti südame peale. üldse võtan liiga palju südame peale. võibolla ma olengi väga isekas ja pahatahtlik ja jube kehv pillinaine. Enamasti tundub olevat minu välise kriitikasoone või kontrollkeskme juures asi pigem teistes. kui ma olen juba selline... siis .... maitiagi. asjad on nagu on.

ilus isadepäev oli. ma muudkui pasundan, kuidas ma huule valusaks mängisin ja siis see paiste läks ja tagatipuks katki ja siis pidin sellise huulega pilli ka mängima. esimene päev oli täitsa vaev ja sain ainult kaks madalat nooti kätte. teine päev oli juba parem. kohe kui kolmandal päeval ära sain mängitud läks tuimaks.

ma ei taha, et mul jälle ans tunnis halvasti läheks ja jälle mingid nõmedad kehvad vabandused. sain küll katkise huulega mängida - olen juba suur tüdruk küll. aga nutt kipub kallale.

mida sina nädal aega tegid? molutasid jah?

sellest päevast, kui ma haigeks jäin pidasin natuke päevikut pihuarvutis. lisasin tänase ja jagan oma privaatkraami.

Teisipäev 29.10

Tana tuletas üks poiss mulle meelde, et ma pole muud, kui laps. Olen (olin) Viljandi Muusikakoolis asendusõpetaja. Küll ainult paariks päevaks, sest mu eriala õpetaja (kes on muidu muusikakoolis õps) pidi sõitma Hollandisse oma ema matma. Ma muidugi suutsin haigeks jääda. Panin seda tahele alles esimese tööpaeva alguses. Ülejaanud tööpaev kujunes järjest piinavamaks. Aegamööda tundsin, kuidas palavik imbus minusse koos ebameeldiva külmatundega. Sinna lisandus veel valikuline peavalu ja nina kinnisus. Mul oli vaja veel päeva lõpuni vastu pidada ja viimane poolteist tundi oli täielik punnimine. Minu klass oli jube külm ja tundide vahel käisin ennast koridoris soojendamas. Kui lõpuks ühiselamusse jõudsin oli mu keha alla andmas. Kuidagi sain õueriided ära ja viskasin ennast voodi peale. Kraadiklaas näitas 37,8. (mitte just väga palju aga piisavalt) Loodan heale hommikule.

Kolmapäev 30.10

Välja tuli teisiti ja ma helistasin kooli, et oma tunnid ära öelda. Õppeala juhataja ei mõistnud korraga, kellega räägib ja arvas, et tegemist on vale numbri valinud helistajaga. Anton tõi mulle head ja paremat nohurohud ja apelsinid ja veel palju hääd.

Neljapäev. 01.11

Mandlid annavad tunda. Ja järjest kiirema sammuga. Lausa hirmutab. Õhtuks on jubee valusad, ei neelagi üldse midagi. Rääkisin perearstiga ja ta määras mulle antibiotsi. Mul on enne ka juhtunud mandlitega - läks nii hirmsaks, et ei taha rääkida. Täna rohtu kätte ei saa.

Reede 02.11

Mõtlesin täna tööle minna aga hommik on veel liiga kole. Ühikakaaslane on lahkesti nõus rohu järel käima. Vedelen voodis ja tudun vahelduva eduga, vahepeal mängin telefoni või pocketpc-ga.

03.11 laupäev.

Täna pistsin esimest korda, üle paari päeva nina välja. Käisin enda arust väga olulises sümfi proovis. Kohale jõudes ja seal olles selgus, et olen seal ainult kehaks, kes annab kaasvõitlejale trompetmängijale võimaluse seanahka vedada. Peale proovi olin päris läbi ja mõtlesin lõunauinakule. Kui ühiselamusse jõudsin ja olin natuke istunud, polnud enam otseselt magada vaja ja tegelesin aja surnuks löömise ja soki kudumisega. Selle päeva üks hea avastus oli suurepärane näljatunne üle viie päeva esimest korda. Tundub, et kurguprobleemidele lisaks on imbumas köha. Islandi käokõrv sai täna otsa. Nii hea on süüd kellegi teise kaela veeretada ja öelda, et naabertoa üsna õbluke tütarlaps on kõik need haigusnähud mulle toonud pluss just lisandunud köha, sest tema on haige olnud juba nädal enne mind ja paistab jätkavat.

04.11 pühapäev

Ärkasin ja ärkasin ja tegin kohvi -võileiva hommiku. Tolgendasin bidzaamas poole päevani ja sorteerisin sahtleid ja riiuleid. Toppisin vanema hambapasta veel vanema tuubi sisse, sest praegune tuub läks katki ja pasta kippus ära kuivama. Panin veel mõned möginad parematesse topsikutesse ja olin rahul. Jälle üks asi tehtud, mis ootas tegemist aga... ei olnudki elutähtis või nii. Avastasin riiulites korda luues ahastusega, et kolmapäeval lahti tehtud õunamahl hallitab. Oh ei! Siis vaatasin oma ajaplaane ja täiendasin neid. Umbes viie paiku õhtul ehmusin pimeda akna peale. Arvasin, et mingi jama akna peal. Hoopis pimedaks oli läinud. Nüüd täitsa õhtune tunne. Homme jälle muusikakooli tunde andma.

Palju asju korraga. Peamiselt selle pärast, et mõned asjad on ebameeldivamad ja siis triivingi mujale.. meeldivamale. Mõtted on nagu joobnud ahv, kes on mesilase käest sutsata saanud.

05.11 esmaspäev

tegin tunnid koolis ära ja olen endaga peaaegu rahul. Vaatasin natuke ansambli asju ka aga mitte erilise hoolega.

06.11 teisipäev

nutt ja hala. Ansambliõpetaja nokkis täna mul kallal päris pikalt – pole mitte milleski tulemusi näidanud ja uued palad, mis nädal tagasi sai antud ei olnud selged. Harjutasin kõvasti.

07.11 kolmapäev

käisin nuias ja harjutasin peale seda nii rumalalt et huul valus. Loodan, et ei miskit hullu

08.11 neljapäev

ossa kurivaim. Ärkasin täna kell viis ehmatusega - huul on paistes. Päeva-peale läks villi ka. Laupäeval ja pühapäeval on kontsertid ja homme proov. Minu jaoks on ostetud hotellituba ja kõik korraldatud ja nii pahasti juhtus. Ma loodan siiski, et ma saan mängida. Ma suudan seda!