Olemine

 Kummaline värk. Praegu on selline tundmus. Mina ja minu nimi ei klapi justkui kokku. Kui keegi kirjutab või mind kutsub nime pidi või kui pean kellegi poole pöördudes end tutvustama. Hästi veider on Riina öelda, kirjutada, kuulda või lugeda. Seda just seoses minuga.

Kuidas läheb

 Praegu tundub olme kuidagi tihedaks läinud.

Praktika, korteriühistu asjad, kontserdid, proovid, MTÜ värgid, mingid asjad veel.  Mõned tegemised on ripakil.

Autokooli on vaja registreeruda.

Ma ei tulnud selle peale, et sügisest läheb ju tihedamaks. Asju ei jaa vähemaks. Tuleb ainult juurde.

Olen praktikat teinud ainult pool aastat ja peale. Siiani olen ikka rõõmuga läinud. Uued oskused ja õnnestumised. Tore seltskond.

Viimastel päevadel on see muutunud. Mul ei ole vastu ennast mustaks teha või füüsilist koormust saada.

Kolleegid on vahetunud. Üks teeb kõike nagu oleks sunnitööl. Teine kurdab pidevalt. Mind seati sunnitöölisega paari. Tüüp kaob iga natukese aja tagant kümneks minutiks ära. Kirub talle võimatuna näivate ülesannete üle. Küsimustele ei vasta või kui tuleb vastus, pole sellest mõhkugi võimalik aru saada. Ma väsin selle tegelase kõrval seistes ära. Tuim ja aeglane olemine. Alguses püüdsin nalja visata ja lõpuks tundus justkui ma püüaks seda morbiidset seltskonda natukenegi ellu äratada. Nagu seisaks jälle klassi ees ja püüaks pea peal seistes lastele asju selgeks teha. Ma täpselt ei tea, kas sellest tulenevalt tulen koju ja magan mõned tunnid enne kui uuesti asjalikuks saan hakata. Eelmisel objektil nii ei olnud.

Vaatan veel. Mul on aasta kooli ja praktikat ees.

Siin on üks asi, mille kallal rõõmuga tööd tegin.