Friday, April 6, 2018

eksistents

Pärast Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist ja sügisel muusikakoolides töö jätkamist hakkasid mind närima igasugused. Kes ma olen, kas see mida ma teen on ikka see, mida ma kõige paremini võiks osata ehk millel minu enda olemuselt potensiaal on. Kuidagi ebameeldiv punnitamine on pea kogu aeg.
On ikka vahepeal selliseid säravaid momente, kus astun klassiruumist välja ja tunnen. See tund läks hästi, midagi sai edasi antud, kõik said asjast aru ja olid huviga teemas. Aga pärast seda tuleb mats ja maaühendus ja võib olla läheb nädalaid enne kui on kirkaid hästi läbiviidud tunde ja plaanis oldud ja tulevikku vaadatud.
Mäss ja vastuhakk.
Üks päev siin kodus üksi olles tahtsin asjalik olla. Tööga mitte seotud asju teha. Üks igivana tüütu seinakontakt ei anna mulle rahu. Võtsin entusiasmiga ette. Käisin ehituspoes, ostsin juhtmeid ja igasuguseid vigureid, et vana uue vastu vahetada. Vool elektrikapist välja ja harutama. Midagi lahti veel ei ühendanud - vanas harukarbis olid juhtmed paljad, kruvidega paigas. Mõtlesin - suurepärane - saan vaadata, millises juhtmes faas on. Vool sisse lülitet, selgus, et mõlemas. Kurat. Edasi ei julge ise asjatada. Elektrik tuleb kutsuda. Vool jälle välja. Panin kõik kokku nagu enne. Vool sisse. Ilgelt nõme.
Kust ma elektriku saan?
Trugatas mõte minna Viljandi kutseõppekeskusesse sessioonõppesse elektrikuks õppima. Hehe. Igasuguseid ullusi tuleb pähe. Mitte selle pärast, et korteris kus elan on elektriga mingid jamad. Aga samas avaldas minu eksistentsiaalse kriisi väljendamise peale arvamust A. Kui sa ühel alal loll oled, mis sa arvad, et sa siis mujal kohe targaks saad?

Friday, March 23, 2018

Hetk tööpäevast

Ajan kahte venda taga ja püüan neid pilli mängima saada. Peaaegu õppeaasta. Ma ei tea, miks ma seda teen ja ära ei lõpeta. Täna võtsin telefoni. Helistasin laste emale - lihtsalt, et meelde tuletada - täna on proov. Millisekund hiljem läks kisaks - poisid muusikakooli!!!! Ou mai gaad. Ehmusin isegi. Püüdsin ruttu maha rahustada - proov on alles tunde hiljem. Helistasin lihtsalt et meelde tuletada. Järgnes pikk vestlus poistega. Üks vaikis, teine kauples. Panen täna neile noodipuldid koos repertuaariga püsti ja sätin paika toolid. Ilmselt mitte kellelegi...

Monday, November 6, 2017

Asjad

Olen viimasel ajal mõelnud riiete peale ja kuidas neid kappides ja riiulites organiseerida. Tasapisi on mõned esemed rännanud kottidesse voodi alla aga ikka on mul nii palju asju, et need ei mahu niimoodi panipaikadesse mugavalt ja nähtavalt ära. Mõned ideed olen võtnud interneedusest. Ostsin endale paar karpi ja sättisin osad asjad pisut teisiti. Üks idee isegi töötab. Vist.

Mida teha riietega, mis on korralikud aga ise ei taha?

Wednesday, November 1, 2017

vaade

Mul oli üks kursusekaaslane, kes oli päris tillukesest peast hakanud pilli õppima ja olnud muusikas kogu oma elu. Kohtusin temaga hiljuti ja tuli välja. Töötab praegu kassapidajana. Tal olevat pisuke kriis - mida elus edasi teha, mis oleks see põhiline ja värki. Mind tegelikult kohe väga see kõik ei kõigutanudki. Aga tuli tagasi ja jäi mõtteisse.

Vaatasin ühte videot. Jäin mõtlema. Äkki ei olegi need asjad, millega tegelenud olen minu tugevamad küljed ja olen arendanud neid külgi mis ei saagi kunagi tugevaks ja edasiviivaks jõuks.

Orkestriproovid jäävad pidevalt ära mängijate puuduse tõttu. Õpilasi ei tule juurde, pigem läheb ära.

Toimetan siin tasapisi. Kontserdid ja asjad ja muu seesugune. Kõik nagu pudeneb käest. Mingid arusaamatused suhtlemisel. See on nii haruline ja pusane asi, mida ei tea, kas kunagi saan lahti harutatud. Tunnen ennast kohe läbi kukkunud olema kui lapsed ja noored ei taha orkestris käia, ei taha kontserdil mängida, ei taha harjutada. Ju siis ei ole asjas mõnu ja lõbu sees. Ainult sundimine ja vastuseis.

Thursday, October 19, 2017

Ülestähendused

Mõtlesin, et hakkan nüüd siia kirjutama asjadest, mis minu elus toimub. Nii hästi või halvasti kui mul parasjagu välja kukub. Omadele. Polegi tähtis, kas lausete ehitus või mõtte väljendus hea ja ilus saab. Olen hiljuti just selle pärast vältinud "blogimist", et mul midagi ägedat või tarka öelda pole olnud. Alati leiab midagi, mille üle kurta ja sellist materjali jagada on natuke nõme. Niisiis.

Tööaasta on hoo sisse saanud. Mõnevõrra pilli harjutamine ka. Sain üle pika aja uue trombooni õpilase. Üks noormees istus ukse taga ja tundus, et tal ei ole kiire. Hõikasin üle ukse. Hei sina seal, trombooni tahad õppida? Tuligi. Tegime kohe esimese tunni. Homme on teine. Lahe.

Üks puhkpilliorkester hingitseb. Kuidas mängijaid proovi meelitada? Proovis on selle õppeaasta jooksul käinud kolm liiget ja mitte korraga. Järgmise esinemiseni on jäänud enam-vähem kuu. Vast saame hakkama. Veebruaris saame viie aastaseks. Mis siis?

Kunagi varakevadel toimub algajate orkestri laager. Loodan oma algajad sinna haarata. Väga oluline on saada varakult koosmängu elamus. See mõnikord motiveerib.

Käisin täna laulupeo maakondlikul tänuüritusel. Kirja sai sinna ennast pandud juba ammu. Tore sündmus oli. Kohe anti süüa ja edasi tehti Viljandi muusikakoolis ekskursioon. Ei tundnud maja ära ja kohati kadus suunataju. Vägev. Kingiti laulupeo DVD ja mingi veider märk, mida ei tohtinud kuumaalusena tarvitada. Kohe kui see asi pihku pisteti, sain aru, milles asi. Kaugelt näeb välja nagu vildist, lähedalt ja käega katsudes on plastikust. Riputasin üles. Ehk leian sellele otstarbe. Kena näeb välja küll kui mitte katsuda. Rikub illusiooni. Kontsert oli imeilus. Päris mitu üliandekat ja töökat noort ja väga noort muusikut esines. Veider, kuidas midagi nii head nähes ja kuuldes tekivad sellised vastakad tunded ja mõtted. Ühest küljest tahaks harjutama minna ja teisest küljest loobuks üldse pillimängust.

Korstnapühkija käis. Tegi lõõrid puhtaks ja tuli hetkeks minu rottidega suhtlema. Nii vahva oli.

Leidsin kaltsukast endale kingad. Ostsin ära ja nüüd muretsen. Äkki on neil seen sees või miskit.

Monday, February 20, 2017

et oleks kirjutatud

Keegi tuletas mulle meelde, et mul on blogi. Viimane postitus oli nii mage. Ära ka ei kustuta. Kirjutan lihtsalt uue.

Laupäeval oli laulupeo ettemäng ja närvid varsti enam ei ole pingul.

Täna käisin löökpillipudinaid ära viimas ja
kui sinna kohta, kuhu neid ära viimas olin hakkasin sisse astuma, käed jalad ja hambad asju täis - vahtisid mulle klaasukse tagant vastu kaks tibinat. Olid vist suud ammuli sinna juurde. Ma siis püüdsin neile märku anda - tehke lahti ometi. Ei tahtnud maha ka poetada - asjad suure vaevaga niigi kätesse ja hambusse kuidagi saadud. Plikad ei tee märkamagi - vaatavad oma suurte silmade ja ammuli suudega must nagu läbi. Hea küll. Nikerdasin siis küünarnukkide ja lõua abil raske ukse lahti ja tervitasin tütarlapsi kõlaval häälel. Ei midagi. Mis nüüd? Kuupäält kukkunud või? Samad ilmed näol. Siis oli naljakas. Praegu on ka.

Me saame orkestrile oma löökpillid. Juhhei!!!

Thursday, April 21, 2016

kuidas sul läheb?

Hästi. Mis sa ikka oskad öelda.

Olen vahepeal igast asju katsetanud. Parem sõna oleks vist püüdnud. Kellaajad ja nädalapäevad, hoolikalt kaasa pakitud lõunad ja pomodoro.
kipub ikka sinna samassse rütmi minema, kuhu eelmine hädaviletsus post kirjeldas. Tahaks sinna aega tagasi, kus ma arvasin, et mul on hirmus kiire.

Kell näitab poolt kolme. A peseb köögis nõusid. Temast rääkides. Imelik värk sellega. Ta on siin ja ma olen oma tumedal mängumaal, kõik on lihtne ja ometi... Ta on ära ja ma olen õnnetusehunnik või nutsak nurgas. Ei söö ega midagi. Tuletan meelde igast asju, mis olid. Kulub salvrätte ja särgivarukaid.

Küllaltki kaootiline post. Las ta siis olla.

Kasvatan tilli, basiilikut ja nõmm-liivateed. Kastsin vist kogemata üle. Pooled surid äkitsi ära. Ei kasta natuke aega. Vaatan mis saab.