Millest kirjutada on. Alustan lauset ja tunnen, et teema on liialt lähedalt isiklik. Egas neid lugejaid nii palju ka pole.
Olen külas. "Kohalikud" kipuvad omavahel nagistama. Olen täheldanud, et vahele ei tohi segada. See on nagu rituaal, midagi kurjasti tegelikult ei ole. Esimestel kordadel ei jaganud matsu ja sain vastu pead. Nüüd tean. Ise pean olema rõõmus ja roosa ja rahulik.
Täitsa pöörane. Avastasin. Keset kuud pööran ära. Nagu täiskuu või midagi lööb pähe. Kui miski ei meeldi, kohe ütlen ja kui keegi jalgu jääb, lähen tülli, nokin kasvõi pisiasju. Pärast mõtlen. Jälle. Ma ju tean kuidas see on, kuidas ette ei tea. Teine kord taban momendi ja hoian ära. Siis jälle tuleb nagu ootamatu tuulehoog ja enne ei märka kui olen juba keerises. Õnneks on neid piisavalt vähe ja lühikesed. Kui õnnestub torisen enda ette ära ja lähen edasi.
Mingisugune teadlik olemine on vahest. Tunnen momendi ära ja hoiatan enda ümber olevaid ette - ma nüüd hakkan kurtma. Mind ei ole vaja aidata, võib-olla isegi päriselt kuulata. Ma korra ainult tuulutan.
On üks lahe kuju. Ta on alati hästi abivalmis. Temale peab hästi konkreetselt ütlema mil määral on abi vaja ning kas on üldse vaja tormata. See jätab kõik kõrvale ja jookseb. Samas unustab mõned tähtsamad asjad ära sest tal on maailm ja ise seljas.
Mu ühel sõbral on papagoid. Veetsin selle sõbra ja seltskonnaga õhtut. Mida valjemaks läksime meie, seda valjemini hakkasid häält tegema linnud. See on nii naljakas ja armas. Samamoodi toimetavad kõiksugu loomad. Nurgas krõbistab hiir ainult senikaua kuni toas kestab elav vestlus. Siilid ragistavad põõsastes nõnda kaua kui ei teki järsku helinivoo vahetust. Rääkimata inimloomadest. Eks see ole muidugi teada kah. Lihtsalt panin jälle tähele.
No comments:
Post a Comment