kuidas sul läheb?

Hästi. Mis sa ikka oskad öelda.

Olen vahepeal igast asju katsetanud. Parem sõna oleks vist püüdnud. Kellaajad ja nädalapäevad, hoolikalt kaasa pakitud lõunad ja pomodoro.
kipub ikka sinna samassse rütmi minema, kuhu eelmine hädaviletsus post kirjeldas. Tahaks sinna aega tagasi, kus ma arvasin, et mul on hirmus kiire.

Kell näitab poolt kolme. A peseb köögis nõusid. Temast rääkides. Imelik värk sellega. Ta on siin ja ma olen oma tumedal mängumaal, kõik on lihtne ja ometi... Ta on ära ja ma olen õnnetusehunnik või nutsak nurgas. Ei söö ega midagi. Tuletan meelde igast asju, mis olid. Kulub salvrätte ja särgivarukaid.

Küllaltki kaootiline post. Las ta siis olla.

Kasvatan tilli, basiilikut ja nõmm-liivateed. Kastsin vist kogemata üle. Pooled surid äkitsi ära. Ei kasta natuke aega. Vaatan mis saab.

no miss sa teed, viska püksid põõsassee

Pakkusin üks päev, kui kella pealt kuhugi minekut ei olnud A-le, lähen nüüd õige raamatukokku ja hakkan kirjatükiga tööle. Korraks oli nagu kohmetus ja ... Peale seda tuli vastu: "...mis sa kavatsed mind üksi poodi saata või? Ise oled siin nagu mingi laiskvorst, ei viitsi üle tee poodi minna, kui mind ei ole. Nüüd tahad, et ma jälle tassiks." Hea küll teeme siis nii.
Koolivaheaeg tuli nüüd... mitte kõigil aga mõnel küll. Ise pean see nädal mõned tunnid andma aga sõitma selleks kuhugi ei pea. A läks oma vanemate koju. Sel päeval, kui ta õhtupoole minema läks, tegin väikese puhkuse ja planeeringud. Tegin karpidesse lõuna ja õhtusöögi, vahepalaks paar võileiba. Panin kellaajad paika ja läksin vara magama. Ni hea sai. Ärkasin hommikul enne äratust. Tegin kõik kenasti plaani järgi ja natuke rohkem veel. 8st pilli harjutamas, 9st raamatukogus arvuttis klõbistamas. Tegin vahele ühe lõunapausi ja läks edasi. kella viiest õhtut söömas ja poole kuuest pillimas. Ütlesin endale: oled tubli küll täna olnud. Tegin järgmiseks päevaks toidud ja koristasin enese järelt mustad nõud.

Eile läksin küll natuke hilja magama aga hommikul oli samasugused plaanid nagu eelminegi päev. käisin 8-9 pillimas, 9-12 trükkimas, 12-12.30 lõunatasin (raamatukoguhoidja pakkus mulle raamatukogus asuvat diivanit einestamiseks), 12.30-14.30 trükkisin, kell kolm sain kokku eriala õppejõuga ja arutasime diplomikontserdi asju. puuh. See teema ajas mind nii ärevile, et tahtsin kohe midagi teha või rääkida või ei tea, lohutust nagu.. Helistasin A-le. Uurisin, mis kell ta homme tuleb. Sain kellaaja ja küsimuse. "Kas sa oled nii hea ja teed siis need asjad ära, mille pealt ma sind segan?" Ma vastu - et nagu teen ära seminaritöö?. "Jah, neli aastat oled teinud, tee ära juba." Kena. Point ei ole selles, kui kaua ma konkreetset tööd teinud olen (see õppeaasta alustasin tegelikult). See, et A mulle nina alla hõõrub, ei pane mind homne päev kaitsma. Mine aiandisse päriseks tööle. ni tore ju. (Ega ma tegelikult otseselt vastu ei ole aga milleks ma siis olen üldse seda kõike õppinud?) Mis kuradi motiveerimismeetodid need on?!? Kusjuures tüüp arvabki, et ta on nii väga toetav. Kui tema magama ei taha minna, hoiab mind üleval, tahab iga päev guljaitada, filmi vahtida, sooja toitu, puhast tuba. Ma ei ütle, et ma olen nii väga tubli perenaine olnud. Kuid ma olen vähemalt natukene püüdnud. Teen nüüd siis samuti nagu tema minuga - istun arvutisse, kirjutan mingit asja ja siis tigetsen, kui midagi küsima tullakse. Näitan hambaid. Ei ma ei saa. Kes hammustab kätt, mis toidab?

Ok. Vähem kui tunni aja pärast pannakse raamatukogu kinni. Aitab tööst! Hakkame laulma!

Nädal

Tundub, et see blogi on mul pigem nagu hädaldamise koht. Kui mul kuskile mingeid asju panna ei ole, siis panen siia. Las ta siis olla.

Siiamaani on kooli lõpetamine üks juukseid peast kakkuma panev asi.

Kui ma mõtlen tagasi sügise peale, kus ma juba paanitsesin, et kuidas jõuda oma asjadega valmis - mul oli ju nii palju aega.

Minu nädalad mööduvad sellises rütmis. Ma alustaks nädala ringi teisipäevast sest sealt see tsükkel hakkab praegusel ajal.
Teisipäev:
Mõnikord tõusen vara, mõnikord mitte. Olen natuke asjalik - rohkem kui teistel päevadel nädalas. Koristan kõik läbu, mille esmaspäeval korraldasin. Sõidan bussiga tööle. Tööl möllan, söön. (öö tähed) Mul on see päev ainult üks õpilane ja üks proov. Pool neli on esimene tund. Pool tundi sõidab buss tööle. Bussiliiklus - pean poolteist tundi enne esimest tundi sõitma hakkama. Jõuan kohale, valmistan ette pluss söön lõunat, teen tunni, ootan kella kuuest proovi. (üks teise õpetaja õpilane hakkas hiljuti selle vahe sees minu juures lisatunnis käima) Pool kaheksa sõidutatakse mind koju. Luksuslikult saan autuga uksest ukseni. A on juba kodus. Teen süüa, sööme, vaatame filmi, oleme kaua üleval.
Kolmapäev:
Magame kaua. Hommikusöök. Eneste järel koristamine, olemine, pilli harjutamine. Pilli harjutame koos, eraldi tubades, üksteist mõõdukalt segades. Tund kuni kaks läheb selle peale. Peale seda on A tavaliselt arvutis, ootan tema korraldusi - sest tavaliselt on mingi plaan. Lähme välja. Tavaliselt poodi. A peab väga hoolega silmas igasuguseid sooduspakkumisi ja asju ja teab umbestäpselt, mida kus soodsamalt müüakse. Linna peal tolgendamine neli tundi umbes. Selle aja sees olen kaks nädalat järjest ära unustanud, et mul tuleb trombooni õppiv õpilane. Koju kihutamine. Asjad lahti pakkida ja värgid. Tunniks materjalid valmis panna, kui jõuab. Läheb lahti. Vahest ma valmistan eriti hoolega ette, mida ma temaga teen ja tunnist ei tule midagi välja ja mõni kord on vastupidi. Üks kaval nipp on seejuures lihtsalt paar materjali välja otsida, mida uut teha ning need osavalt vanema materjali vahele sokutada ja dünaamiline ja vau. Samal ajal on A mingi näksi ette valmistanud või mitte. Läheb õhtusöögi teguks. Sööme, vaatame filmi, oleme ilma mingi erilise põhjuseta liiga kaua üleval.
Neljapäev:
Magame kaua - kui A mingisse loengusse ei pea jooksma. Pliidi kütmine või mitte. Hommikusöök. Eneste järelt kasimine. Pillimine. Arvata võib, et keegi tahab välja minna. Lähme. Või siis mitte. Üks päev olime täitsa kodus. Kolama ei läinud aga midagi head ei mäleta ka, et oleks saavutanud. Võibolla üks väike näks kusagil kella nelja või viie paiku. kella kuuest või poole seitsmest toidutegu. Sööme koristame endi järelt. Iga õhtu on filmi õhtu. Vaatame peale õhtusööki filmi. Oleme liiga kaua üleval.
Reede:
Hommikul peab A tööle minema. Mina ka aga alles kolmveerand kaks. Hommikusöök ja mõningad torinad minu suust. Olen väsinud ja tahan umbes aasta magada. A läheb ära. Mõni kord kiirustades kui me üles heal ajal ei saa. Koristan me järel. Näiteks pesen pesu või teen midagi kodust asjalikku pluss valmistan endale lõunasöögi. Sätin pakin, sõidan tööle. Umbes poole kolmeks või natuke hiljem olen tööpostil. Esimene tund hakkab pool viis. Olen kohal sest bussiliiklus. Järgmise bussiga jääks umbes tunni jagu hiljaks. Prindin, kopeerin, valmistan tunde ette, söön. Vahest läheb kiireks ka. Teen tunnid ära. Koristan noodid ja pillid. Kui kõik on lahkunud kiirustades, koristan ka puldid ja toolid. Jooksen bussi peale. Kell kaheksa olen kodus. A on ka juba kohal. Väidab, et pole kaua olnud. Teeme/teen süüa, sööme, koristame nõud, oleme ülemääraselt kaua üleval koos filmi ja võibolla näksiga.
Laupäev:
Magame kaua. Ärkame ja teeme hommikusööki. Tavaline küsimus igal hommikusöögi tegemise juures - mis teed? Mis ma teen, mis ma teen. Muna praen. Kas sa siis ei näe? Meil on igasugu teesid. Ei mahu riiulisse ära. Mõnda on topelt sest soodne oli ju. Tegelikult ma eriti hästi aru ei saa sellest teemajandusest. Mul päris ükskõik ei ole samas. Valin midagi. Sobib mõlemile. Sööme, koristame endi järelt. Puhkepaus ja pillimine. Puhkepaus. Lähme ilmselt õue. Jälle jahile. Mida õhtusöögiks süüa? Nagu mingid penskarid. okei. Käime poes, tuleme väsinuna tagasi. Valutan tavaliselt jalgu peale neid toredaid jalutuskäike. A läheb vb puid tooma kuurist. Mina pean ümber laduma ja vastu võtma. Nälg sööb silmanägemist. plaanin söögitegu, näksime. Teen süüa. Sööme, koristame ilusti hoolikalt enda järel kõik ära. Puhkame. Vaatame filmi kuni otsas või tudi vähemalt minul enam ei anna mitte kuidagi olla - A oleks veel üleval vb. Ta on seda päris mitu korda öelnud, et ta teeb päevas kaks korda midagi, mida ta ei salli: tõuseb üles ja läheb magama.
Pühapäev:
See pühapäev, mis eile oli, oli eriline. Korra kuus toimub. Hommikul ärkasime varem kui tavaliselt. Sõime pisut kiiruga ja läksime sõitu. Valgas proov. Päev otsa koos koosolekuga. Elame küpsiste ja kohvi peal õhtuni. Tavaliselt on seal ka kontsert otsas aga see kord ei olnud. Jõudsime tagasi vist seitse õhtul. Panin kohe õhtusöögi hakkama. Sõime, pesin nõud, pakkisin järgmisteks päevadeks A jaoks söögid tööle võtmiseks. Film. Hilja magama minek. (Keegi ei käse aga meelitamine käib. Iga kord, kui pakun välja magama mineku, tuleb vastus - aga film (etteheitev pilk ja hääletoon). Annan järgi. Teen seda juba pool aastat vist või rohkem.)
Esmaspäev:
hhnnnngg ärkamine on juba eriti raske kuidagi. A käib pesus. Pool tundi või rohkem. Teen hommikusöögi. Sööme, saadan A tööle. Olen üksi. peaaegu terveks päevaks. Super aeg, kui saaks asju teha. Aga tudi :( Samas ei ole mõtet magama minna. Und nagu ei ole. Väsimus on. Ei korista mitte midagi ära. Vahin lakke. Vahin telefoni. Vahest olen magama ka läinud.  Ei taha nagu välja ka minna. Varsti tuleb see õpilane. Vahest veab, kui ta saadab tund aega ette sõnumi, et ta ei ilmu. Enamasti on see pool tundi ette või 20 mintsa. Raamatukogu on selleks ajaks juba kinni... Kõik on ok. Ma ei olnudki väga valmis teda vastu võtma. KURAT. Kas ma selleks istusingi terve päeva kodus? Eelmine nädal läksin õhtul külla eesmärgiga majast välja saada. Istusin ühika kaminasaalis püüuga kirjutada seda samuset tööd. Päev läheb tavaliselt nagu raisku. Ükski plaan ei tööta. Lähen vara magama ja luban, et ärkan homme varem ja teen asju. Sealhulgas koristan elamist - mu karvad on igal pool ja pesemata nõud ja pinnad. Vahelduva eduga isegi õnnestub.

Asjad varieeruvad aga enamvähem nii ta läheb. Tööd ei saa kirjutada, kui A kodus on. Ma ei tea, kas see oli mingi loll nali, et ei tohi vabadel päevadel ja tema kohalolekul. See jätab mulle ühe päeva kirjutamiseks ja see päev ma ei võta ennast kokku. Ma ei tea, kuhu aeg kaob ja A ütleb, et magistritöö kirjutamine oli lebo. Tee ära lihtsalt. Ma arvan, et kui ma ütlen üks kolmapäeva või laupäeva hommikul, et nüüd lähen raamatukokku ja olen seal see ja see aeg. Arvan et talle sobiks küll. Ma ei tea, miks ma seda siianii teinud ei ole. Ikka ootan ja vaatan, mida A teeb ning seejärel jõlgun sabas. Lollpea.

Sajab lund, juba terve tund

Poju sünnipäevatamine käis täna. Sai kallistatud.
Meil oli udu üle Viljandi, nüüd on selge ja jääkristallid puude okstel. Homme on proov ja kontsert LNOga. Lähme väljamaale. Valka linna, jeee. Tahaks nirjutada seal aga murphy. Kui vean raamatud ja arvutti kaasa, ei ole mingit väiksematki võimalust pea asjadesse pista. Lugeda ka proovis ei õnnestu. Pidev tähelepanu ja valmisolek peab olema, muidu on mängimata noodid. Siin ka murphy töötab. Panen pinevalt tähele ja tund aega võtan mänguks ainult õhku. Kohe kui läheb peaaegu mänguks ja jooksja stardipositsioon kois pilliga saavutet, võtab dirigent jälle algusest. Homme näeb. Öõd

ootan

Proovin teha ühe postituse, üle pika aja, telefonist. Jätsin oma sülearvuti toitejuhtme töö juurde ja eraldi selle pärast enam päevast reisi ei kavatsenud ette võtta. Kuigi. Kiireim aeg ja... arvutis peaks asju tegema. Valmistuma järgmiseks poolaastaks muusikakoolis. Nirjutama seda tööd...
Selle töö kirjutamine ei tundugi nii ületamatu. Kuigi jõul ja aastavahetus ei kirjutanud üldse. Küll ma varsti nutan ja halan.
Sain võimaluse puhkpilduritega, keda juhendan, käia Viljandi Jaani kirikus mängimas. Poolik edu saatis. Intonatsiooniga probleeme polnud. Mõni lõi kartma ja lihtsalt ei mänginud ja üleüldine kohmetus. Mõni teine esinemine läheb vast tänu sellele kogemusele paremini.
Lapsekesega on jantimist, üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Hämamine. Eks ootame ja vaatame. Kahtlased lood.
Puhkan. Söön, mida tahan.
Mängisin üle pika aja trompetiga alumise huule seestpoolt katki. Viimati oskasin seda teha viis aastat tagasi. Sain endale juhuse ja heade sõprade kaudu Arban'i trompetiõpiku. Mõned harjutused on ikka jõhkrad. Meeldiv enese piinamine.
Avastasin hiljuti ühe nipi, kuidas kummitavaid viisijuppe või lugusid peast välja peletada. Kas tuletan meelde, kuidas lugu lõppes või mõtlen ise lõpu välja. Siiamaani on väga hästi toiminud. Tead küll, kui astud poest või kuskilt välja ja just see viimane lugu, mille olemasolust ei olnud peaaegu aimugi oma seal oleku ajal, jääb pähe kerima.
Katsetasin siis ära, kas telefonis on võimalik posti kirjutada või. Tundub, et täitsa saab.