Monday, November 6, 2017

Asjad

Olen viimasel ajal mõelnud riiete peale ja kuidas neid kappides ja riiulites organiseerida. Tasapisi on mõned esemed rännanud kottidesse voodi alla aga ikka on mul nii palju asju, et need ei mahu niimoodi panipaikadesse mugavalt ja nähtavalt ära. Mõned ideed olen võtnud interneedusest. Ostsin endale paar karpi ja sättisin osad asjad pisut teisiti. Üks idee isegi töötab. Vist.

Mida teha riietega, mis on korralikud aga ise ei taha?

Wednesday, November 1, 2017

vaade

Mul oli üks kursusekaaslane, kes oli päris tillukesest peast hakanud pilli õppima ja olnud muusikas kogu oma elu. Kohtusin temaga hiljuti ja tuli välja. Töötab praegu kassapidajana. Tal olevat pisuke kriis - mida elus edasi teha, mis oleks see põhiline ja värki. Mind tegelikult kohe väga see kõik ei kõigutanudki. Aga tuli tagasi ja jäi mõtteisse.

Vaatasin ühte videot. Jäin mõtlema. Äkki ei olegi need asjad, millega tegelenud olen minu tugevamad küljed ja olen arendanud neid külgi mis ei saagi kunagi tugevaks ja edasiviivaks jõuks.

Orkestriproovid jäävad pidevalt ära mängijate puuduse tõttu. Õpilasi ei tule juurde, pigem läheb ära.

Toimetan siin tasapisi. Kontserdid ja asjad ja muu seesugune. Kõik nagu pudeneb käest. Mingid arusaamatused suhtlemisel. See on nii haruline ja pusane asi, mida ei tea, kas kunagi saan lahti harutatud. Tunnen ennast kohe läbi kukkunud olema kui lapsed ja noored ei taha orkestris käia, ei taha kontserdil mängida, ei taha harjutada. Ju siis ei ole asjas mõnu ja lõbu sees. Ainult sundimine ja vastuseis.

Thursday, October 19, 2017

Ülestähendused

Mõtlesin, et hakkan nüüd siia kirjutama asjadest, mis minu elus toimub. Nii hästi või halvasti kui mul parasjagu välja kukub. Omadele. Polegi tähtis, kas lausete ehitus või mõtte väljendus hea ja ilus saab. Olen hiljuti just selle pärast vältinud "blogimist", et mul midagi ägedat või tarka öelda pole olnud. Alati leiab midagi, mille üle kurta ja sellist materjali jagada on natuke nõme. Niisiis.

Tööaasta on hoo sisse saanud. Mõnevõrra pilli harjutamine ka. Sain üle pika aja uue trombooni õpilase. Üks noormees istus ukse taga ja tundus, et tal ei ole kiire. Hõikasin üle ukse. Hei sina seal, trombooni tahad õppida? Tuligi. Tegime kohe esimese tunni. Homme on teine. Lahe.

Üks puhkpilliorkester hingitseb. Kuidas mängijaid proovi meelitada? Proovis on selle õppeaasta jooksul käinud kolm liiget ja mitte korraga. Järgmise esinemiseni on jäänud enam-vähem kuu. Vast saame hakkama. Veebruaris saame viie aastaseks. Mis siis?

Kunagi varakevadel toimub algajate orkestri laager. Loodan oma algajad sinna haarata. Väga oluline on saada varakult koosmängu elamus. See mõnikord motiveerib.

Käisin täna laulupeo maakondlikul tänuüritusel. Kirja sai sinna ennast pandud juba ammu. Tore sündmus oli. Kohe anti süüa ja edasi tehti Viljandi muusikakoolis ekskursioon. Ei tundnud maja ära ja kohati kadus suunataju. Vägev. Kingiti laulupeo DVD ja mingi veider märk, mida ei tohtinud kuumaalusena tarvitada. Kohe kui see asi pihku pisteti, sain aru, milles asi. Kaugelt näeb välja nagu vildist, lähedalt ja käega katsudes on plastikust. Riputasin üles. Ehk leian sellele otstarbe. Kena näeb välja küll kui mitte katsuda. Rikub illusiooni. Kontsert oli imeilus. Päris mitu üliandekat ja töökat noort ja väga noort muusikut esines. Veider, kuidas midagi nii head nähes ja kuuldes tekivad sellised vastakad tunded ja mõtted. Ühest küljest tahaks harjutama minna ja teisest küljest loobuks üldse pillimängust.

Korstnapühkija käis. Tegi lõõrid puhtaks ja tuli hetkeks minu rottidega suhtlema. Nii vahva oli.

Leidsin kaltsukast endale kingad. Ostsin ära ja nüüd muretsen. Äkki on neil seen sees või miskit.

Monday, February 20, 2017

et oleks kirjutatud

Keegi tuletas mulle meelde, et mul on blogi. Viimane postitus oli nii mage. Ära ka ei kustuta. Kirjutan lihtsalt uue.

Laupäeval oli laulupeo ettemäng ja närvid varsti enam ei ole pingul.

Täna käisin löökpillipudinaid ära viimas ja
kui sinna kohta, kuhu neid ära viimas olin hakkasin sisse astuma, käed jalad ja hambad asju täis - vahtisid mulle klaasukse tagant vastu kaks tibinat. Olid vist suud ammuli sinna juurde. Ma siis püüdsin neile märku anda - tehke lahti ometi. Ei tahtnud maha ka poetada - asjad suure vaevaga niigi kätesse ja hambusse kuidagi saadud. Plikad ei tee märkamagi - vaatavad oma suurte silmade ja ammuli suudega must nagu läbi. Hea küll. Nikerdasin siis küünarnukkide ja lõua abil raske ukse lahti ja tervitasin tütarlapsi kõlaval häälel. Ei midagi. Mis nüüd? Kuupäält kukkunud või? Samad ilmed näol. Siis oli naljakas. Praegu on ka.

Me saame orkestrile oma löökpillid. Juhhei!!!