Argo Vals ja Steve Reich

Argo on kitarrist, kes mängib mitmetes koosseisudes nagu Talamak, Animal Drama, Viljandi Guitar Trio, Rob Findel ja muidugi Argo Vals Band. Ta andis välja hiljuti oma debüütalbumi “Tsihcier”, mille esitluskontserte sai kuulata juba Tallinnas ja Tartus. Oma üheks inspiratsiooniallikaks on Argo nimetanud Steve Reich’i ja sellest ka plaadi nimi.

11. detsembril oli võimalus teda ja tema bändi kuulata ka Viljandis. Juba fuajees piletiostu järjekorda oodates sai tunda väga mõnusat õhkkonda. Saalis oli seda enam. Tundub, et Argo on selline omanäoline artist, kellega käib kaasas temale eriline oreool, mis on üsna meeldivalt nakkav. Ta alustas kontserti üksinda ja ehitas lugusid üles jupp jupi haaval. Kõik fraasid olid nagu ideaalselt üksteisega sobivad ehituskivid ja samas ka iseseisvad ja tõsiselt kummitama panevad. See oli kokku nagu üks eriskummaline fluidum, mis kord viis mind mõtetega saalist ära ja kord tõi tagasi.

Vaikselt ja peaaegu märkamatult hakkasid lavale imbuma teised muusikud. Kõigepealt märkasin Jaan Jaagot hiilimas oma kitarri juurde ja mõne aja pärast tulid teised järgemööda. Mis järjekorras, seda ei olnud märgata. Indrek Mällo mängis basskitarri, Kaarel Kuusk klahvpilli, Hans Kurvits trummikomplekti ja Tanel Kadalipp kontrabassi. Nad lisasid värvi ja sulasid Argo mänguga hästi kokku. Olin end unustamas muusikaga kaasa voolama ja unelema kui järsku tuli bändi poolt mõnus ehmatus. Ühene kulgemine ja kokku sulandumine lõigati osaliselt ära ja muusikasse tuli uus pööre. Kes teab, ehk oleks kuulaja muidu magama jäänud. Tekkisid pinged koos helivaljuduse kasvamisega ja seejärel loomulikud lahendused. Oli hetki, kus muusika meenutas Islandi bändi Sigur Rós'i tunnetust. Saalis olid neid palju, kes peaga kaasa noogutasid. Väga mõnusalt pani muhelema lugu “Klaabu sukeldub avakosmosesse” ja lugu “Valentinipäev” pani minu hinnangul publiku veel rohkem kaasa elama. Väga raske on siin lemmikuid välja valida sest kõik on nii hea. Kõige rohkem jäi siiski meelde plaadi nimilugu “Tsihcier”. Kokku oli see nagu mõnus kompott, milles olid oma vürtsikused ja magusad kohad ning muhedalt hubasust.

Viimase loo väljakuulutamine oli üllatus. Kontsert oli kuidagi liiga kiirelt läbi saamas. Loogilise jätkuna kutsuti bänd suure aplausiga tagasi ja enne lisalugu, ütles Argo, et neil on veel üks lugu meile ja see on ka kuulamist väärt. Enamus saalis olnuist hakkas pahvakuga naerma, kõik eelnev oli olnud suurepärane ja rahvas ootas lisa. Muidugi see oli kuulamist väärt. Lisalugu ei olnud pärit plaadilt ja oli midagi uuemat ja huvitavat. Päris mitmed viisijupid jäid veel senimaani kummitama ning veel lähimal ajal ei pruugi neist villand saada. Tema plaat võib olla muusikasõbrale heaks kingiks. Arvan, et Argo kitarrikõla ning helilooming iseloomustab teda ja ma loodan, et tema tähelend ei tule lühike.

teetootule

praegu käib planeerimine. üritan enda eriala ansamblit kokku saada ja prooviaegu broneerida. üks inimene kuuest vastas - kuna ta vaba on...
tudimistega on praegu natu kehvasti. õhtul muretsen ja ei saa magama. hommikul ei muretse ja ei saa üles. mõtlesin siin ühikas natuke pilli harjutada aga tühjagi. sain ainult metronoomiga korraks sõbraks. ja nüüd olen sõber suure- suure tassi kummelitee ja purgi meega. kuulasin, vaatasin täna eriala ja ansambli arvestuste salvestisi ja läksin päris norgu selle pärast. ega mu pillimäng kiita ei ole...

pool kooliaastat, sess välja arvata.

paar päeva tagasi tekkis ästi rumal olukord. eellugu selline -  Meil siin viljandis on üks natuke raske iseloomuga aga heatahtlik tütarlaps. ta kipub mõnikord nilbitsema ja üks kursaõde kurtis mulle. ma mõtsin, et milles probleem ja ütlesin tütarlapsele umbes septembris või jumal teab kui kaua aega tagasi, et äkki ta oleks selle kursaõe vastu natuke toredam. - nüüd siis asja kallale. see tore tütarlaps olla nüüd hiljuti ennast täis joonud ja kursaõde ahistama asunud. täitsa füüsiliselt(tugev tütarlaps teine) ja verbaalselt sinna juurde. kuulsin seda siis hiljem ja olin täiesti ehmunud. kursaõde oleks väidetavalt peaaegu vigastada saanud ja kõik muu moraalne kahju juurde. tulid mind omakorda kursaõde koos sõbrannaga siis ründama ja süüdistama. lugesid sõnad peale, et ma mitte midagi kellelegi ei räägiks rohkem ja ei tekitaks eluohtlikke olukordi.
mul oli päris ebameeldiv päev olnud. keegi mind ei salli. olin täitsa õnnetu selle peale ja avastasin ennast õhtul peeglisse vaadates automaatselt mõttelt et järelikult ma olengi nii kole, et minuga sellised asjad peavad juhtuma. ma ei ole ju kellelegi halba tahtnud.

nii pubeka nutmised tehtud.

vahepeal küpsetasin. tegin vorstisaiakesi lehttaignaga:

üks armas tekstiilikas tegi paar päeva enne ja ma siis tahtsin ka.

meil siin sajab muudkui akendele

vahepeal on koopaelaniku tunne. kohati hubane. väljas on niikuinii pime koguaeg. vähemalt see aeg kui ma toas olen. üks päev kui mul huul lõhki oli, siis oli hea maailma eest peidus olla.
igatsen kodu ja poja. tahaks olla kodus ja vaipu kloppida ja nõusid pesta ja vennaga leboda ja poja kaisutada.

issi oli minu arust nii Roxi nägu

tegin mobiiliga fotost.. eriti hea ta ei ole. 

siin on põnev elu. iga nädal on vähemalt üks kontsert, mida tasub külastada. pole küll viimasel ajal käinud aga...

selline koht. mõnus. Vindpower oli too õhtu.

olen pidus ka käinud.

olin pärast maksimaalselt ettevaatlik selle kraami väljakammimisega aga muidu oli efektne. pildi peale ei mahtunud või lihtsalt ei paista välja kogu hiilgus/segasus. võibolla on mõne arvates kole aga see on nende arvamus. juuksed jäid alles vähemalt. 

meenutus sügisest, mis oli ju nii alles.

topeltvikerkaar!

üks väike naljapilt ka. ma loodan et pildi peale jäänud ei pahanda.

üks minust ka

olen tartus korraks kolamas käinud. nii ühtuks ja hommikul vara viljandisse tagasi sõitnud. see nädalavahetus on ka plaanis nii teha. käin õekese juures rocky horroril. koju ikka ei jõua sest laupa proov ja pühapa proov. kiusatakse.

nii juhtub, kui proovis olen trompetitest mina pluss eelteismeline poiss, kes pilli asemel telefoniga mängib. kogu partii(de) pildile mahutamiseks oleks ilmselt pidanud panoraami tegema. pärast roomasin proovist.

kohvikus armastus oli nii tore kontsert, mida käisin viljandist spetsiaalselt kuulamas. seest läheb rõõmsaks kohe :)

septembris sai tänaval paadiga sõita. või noh peaaegu.

mõned sõitsid jube aeglaselt ja mõned kimasid. ummik oli natuke. ei see ei olnud terve viljandi peal. ainult üks minule teadaolev tänavanurk.

siis veel üks pidu kus käisin.

 Ma siin avastasin et saab arvutiga maru lihtsalt telefonist pildid kätte. selline oli minu kooliaasta senini. ei ei olniud ainult pidu ja kontsert üksteise otsa. muud oli ka ikka.