Argo on kitarrist, kes mängib mitmetes koosseisudes nagu Talamak, Animal Drama, Viljandi Guitar Trio, Rob Findel ja muidugi Argo Vals Band. Ta andis välja hiljuti oma debüütalbumi “Tsihcier”, mille esitluskontserte sai kuulata juba Tallinnas ja Tartus. Oma üheks inspiratsiooniallikaks on Argo nimetanud Steve Reich’i ja sellest ka plaadi nimi.
11. detsembril oli võimalus teda ja tema bändi kuulata ka Viljandis. Juba fuajees piletiostu järjekorda oodates sai tunda väga mõnusat õhkkonda. Saalis oli seda enam. Tundub, et Argo on selline omanäoline artist, kellega käib kaasas temale eriline oreool, mis on üsna meeldivalt nakkav. Ta alustas kontserti üksinda ja ehitas lugusid üles jupp jupi haaval. Kõik fraasid olid nagu ideaalselt üksteisega sobivad ehituskivid ja samas ka iseseisvad ja tõsiselt kummitama panevad. See oli kokku nagu üks eriskummaline fluidum, mis kord viis mind mõtetega saalist ära ja kord tõi tagasi.
Vaikselt ja peaaegu märkamatult hakkasid lavale imbuma teised muusikud. Kõigepealt märkasin Jaan Jaagot hiilimas oma kitarri juurde ja mõne aja pärast tulid teised järgemööda. Mis järjekorras, seda ei olnud märgata. Indrek Mällo mängis basskitarri, Kaarel Kuusk klahvpilli, Hans Kurvits trummikomplekti ja Tanel Kadalipp kontrabassi. Nad lisasid värvi ja sulasid Argo mänguga hästi kokku. Olin end unustamas muusikaga kaasa voolama ja unelema kui järsku tuli bändi poolt mõnus ehmatus. Ühene kulgemine ja kokku sulandumine lõigati osaliselt ära ja muusikasse tuli uus pööre. Kes teab, ehk oleks kuulaja muidu magama jäänud. Tekkisid pinged koos helivaljuduse kasvamisega ja seejärel loomulikud lahendused. Oli hetki, kus muusika meenutas Islandi bändi Sigur Rós'i tunnetust. Saalis olid neid palju, kes peaga kaasa noogutasid. Väga mõnusalt pani muhelema lugu “Klaabu sukeldub avakosmosesse” ja lugu “Valentinipäev” pani minu hinnangul publiku veel rohkem kaasa elama. Väga raske on siin lemmikuid välja valida sest kõik on nii hea. Kõige rohkem jäi siiski meelde plaadi nimilugu “Tsihcier”. Kokku oli see nagu mõnus kompott, milles olid oma vürtsikused ja magusad kohad ning muhedalt hubasust.
Viimase loo väljakuulutamine oli üllatus. Kontsert oli kuidagi liiga kiirelt läbi saamas. Loogilise jätkuna kutsuti bänd suure aplausiga tagasi ja enne lisalugu, ütles Argo, et neil on veel üks lugu meile ja see on ka kuulamist väärt. Enamus saalis olnuist hakkas pahvakuga naerma, kõik eelnev oli olnud suurepärane ja rahvas ootas lisa. Muidugi see oli kuulamist väärt. Lisalugu ei olnud pärit plaadilt ja oli midagi uuemat ja huvitavat. Päris mitmed viisijupid jäid veel senimaani kummitama ning veel lähimal ajal ei pruugi neist villand saada. Tema plaat võib olla muusikasõbrale heaks kingiks. Arvan, et Argo kitarrikõla ning helilooming iseloomustab teda ja ma loodan, et tema tähelend ei tule lühike.
No comments:
Post a Comment