Thursday, October 8, 2015

häda ja viletsus jälle

See blogi paistab olevat nagu selline ülemäära hädaldamise või rõõmustamise koht.
Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati siia kirjutasin.

Hakkan siis tulistama oma pihilehele.

Äng ja õnnetus ja suur rõõm korrga.

Teisipäeval oli jazziklubis Šveitsi trummar mängimas Eesti muusikutega. Seesama, kes oma vendadega 2011 aastal käisid. Tookord püüdsin kinni tolle trummari venna trompetisti. Kinkis mulle plaadi - täieg äge. Andis mulle oma visiitkaardi ja palus mul kirjutada. Oleme aeg-ajalt suhelnud. Ta on üks vinge mängija ja ülitore inimene. Nüüd siis püüdsin trummari kinni ja tema omakorda kinkis mulle plaadi. Selle kuulmine pani südame laulma. Ja ta ise oli nii äge ja tore ja asju. Kirjutas veel plaadi karbi peale - To our greatest fan in Viljandi!

Ühe teise asja pärast tahaks nagu maamuna pealt kaduda. Kui ma tahan last enda kätte hakatakse mingit ei tea mida jahuma ja kui tahan lapsega kokku saada või teatan, et võtan lapse enda juurde kaheks päevaks siis on alati mingi ettekääne, miks ei saa, võibolla järgmine kord õnnestub ja mõtleme/elame päev korraga. Elukal on alati keegi juhtme peal. (nimetan edaspidi lapse isa elukaks, isaks teda ei taha nimetada, lapsevanemaks ka mitte, nimi on ka vastik) Pidevalt räägib, et ei suuda asju välja mõelda. Kuidas või kuna miski toimuda saaks. Mulle tundub, et ta lihtsalt valetab. Ma arvan teadvat, et valetab. Mingi krdi keerutamine pidevalt. Nutma ajab. Ma ei taha sellega tegeleda. Ma lihtsalt tahan et see jama ära lõppeks. Vihaseks ja õnnetuks teeb.

Üks hästi veider asi tiksub peas. Kui käin kuskil. Selline sundmõte, et kuskil läheb kohe midagi põlema või toimub tulekahi. Ära ei lähe. Kuskilt ilmub ikka ja jälle see tunne või mõte välja. Mul ei ole nii enne kunagi olnud. Piinlik on olla kogu aeg.

Tõin endale raamatukogust hulga raamatuid. Kooli jaoks. Eks näis.

Ma ei tea, mis homme saab. Rääkisin elukale, et tahan poja nädalavahetuseks enda kätte saada. Arvan, et kolm korda rääkisin. Esimene kord ei tulnud vastust. Teine kord ütles (minu oma sõnedadega, mis ma kunagi ühe väga keerulise olukorra peale vastasin), ma elan päev korraga ja vaatame, sinna on aega. Kolmas kord vastas uuesti nagu papagoi - sinna on aega ja elame päev korraga. Pärast on jälle probleem, et liiga hilja teatan. Ise ei pidanud kokkulepetest kinni ja nüüd terroriseerib. Nii hea on, kui ma kardan. Peaasi, et temal mugav oleks. Ta on isegi väitnud, et ma polegi last enda kätte küsinud. Korduvalt. Alatu vale. Teeb haiget. Öökima ajab. Võtab mõistuse.