ootan

Proovin teha ühe postituse, üle pika aja, telefonist. Jätsin oma sülearvuti toitejuhtme töö juurde ja eraldi selle pärast enam päevast reisi ei kavatsenud ette võtta. Kuigi. Kiireim aeg ja... arvutis peaks asju tegema. Valmistuma järgmiseks poolaastaks muusikakoolis. Nirjutama seda tööd...
Selle töö kirjutamine ei tundugi nii ületamatu. Kuigi jõul ja aastavahetus ei kirjutanud üldse. Küll ma varsti nutan ja halan.
Sain võimaluse puhkpilduritega, keda juhendan, käia Viljandi Jaani kirikus mängimas. Poolik edu saatis. Intonatsiooniga probleeme polnud. Mõni lõi kartma ja lihtsalt ei mänginud ja üleüldine kohmetus. Mõni teine esinemine läheb vast tänu sellele kogemusele paremini.
Lapsekesega on jantimist, üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Hämamine. Eks ootame ja vaatame. Kahtlased lood.
Puhkan. Söön, mida tahan.
Mängisin üle pika aja trompetiga alumise huule seestpoolt katki. Viimati oskasin seda teha viis aastat tagasi. Sain endale juhuse ja heade sõprade kaudu Arban'i trompetiõpiku. Mõned harjutused on ikka jõhkrad. Meeldiv enese piinamine.
Avastasin hiljuti ühe nipi, kuidas kummitavaid viisijuppe või lugusid peast välja peletada. Kas tuletan meelde, kuidas lugu lõppes või mõtlen ise lõpu välja. Siiamaani on väga hästi toiminud. Tead küll, kui astud poest või kuskilt välja ja just see viimane lugu, mille olemasolust ei olnud peaaegu aimugi oma seal oleku ajal, jääb pähe kerima.
Katsetasin siis ära, kas telefonis on võimalik posti kirjutada või. Tundub, et täitsa saab.