Suvi

 Esmaspäeval algab suvi.

Täna oli viimane koolipäev.

Kodus on mõnus. Praegu on selline oleng. Paljud asjad oleks vaja ära korraldada, kirja panna, tellida, saata, kokku leppida. Erinevates rollides. Tunne on ülemeeleline. Arvan, et lahenduseks on nimekiri seinale panna. Aga siis äkki tuleb keegi ja viskab ninaka kommentaari - kas niisama meeles ei püsi või see kirjutamine niikuinii ei tööta. Võib-olla mina ise iseendale. Mine sa tea, ehk on see keegi maha tegija minu välja mõeldud.

Ma tabasin ennast teisi taga rääkimas. Negatiivselt. Mis öeldud, tagasi võtta ei saa. Eks ta ole.

Tahaks ju uskuda, et olen hea. Kui päriselt ausalt öelda. Justkui ei ole.

Siis ongi nii. Tegelen asendustegevustega. Ma olen ju ikkagi vähemalt tubli. Hea ma nagunii ei ole. See viimane on lihtsalt vaatlus. Pole päris silt. Mitte midagi dramaatilist. Lähen siis edasi sellega.

Mul oli mõned päevad tagasi vaja heledat kotti, mis heleda kleidiga kokku sobiks ja mõned asjad mahutaks. Minu heleda koti sees olid teised käekotid, õlakotid, ridikülid ja üks katkine musta värvi kotike mille sisse mahub täpsel üks rahakott ja telefon ja koduvõtmed. Olin seda pikalt alles hoidnud. Kaks aastat kindlasti nii, et sellel kasutust ei olnud. Kolm korda parandanud enne kui see lõplikult laiali läks. Ja siis ma vaatasin ja silitasin seda kotti. Murenenud ja helvestena maha pudenev võltsnahk. Uuesti needitud õlarihm. Magnetkinnitus, mis enam koti küljes ei püsinud. Viskasin ära.