Täna tundus mulle, et asjad justkui liiguvad ja siis lõi miski kõik uppi. Mul on veel niipalju teha, et jõuaks nende asjadeni, mida tegelikult tahaks teha. Samas peaks need asjad, mida praegu teha ei tahaks enda jaoks meeldivaks mõelda. Võibolla ei ole asi isegi selles mitte. Ma näen ja saan aru kuidas kõik mis mulle ette söödetakse hea ja kasulik ja huvitav on ja tegelikult ma tahangi kõike seda teha aga... Iga moment, kui ma olen mingi asja tegemise juures, tahan juba hoopis midagi muud teha. Mu eriala õpetaja ütles, et selle nimi on "monkey mind" - mõistus on nagu joobnud ahv, kes on just saanud herilase käest sutsata. Ta ütles, et selle vastu aitab füüsiline liikumine. Mul on hommikuvõimlemine juba kolm päeva vahele jäänud. Homme peaks uuesti, sest nüüd õhtul ei olegi enam nii paha olla - nina hakkab ka juba rohkem lahti minema.
Esitasin ühe töö täna ära. See tähendab, et saan 1,5 ainepunkti juurde, mis tähendab, et mul on eelmine semester üle 30 ainepunkti sooritatud.
Tahaks seda plaati endale. Kirjutaks muusikat. Nii lahe oleks...
Toakaaslased tegid süüa ja kutsusid mind sööma. Nad tegid keedukartulit kurgi-tomati salatiga ja praadisid pihve kõrvale ja tegid šokolaadikooki. Jube hea. Mul on unistuste toakaaslased. Nad on ülikorralikud ja nad ei pahanda, kui mul kõik segamini on - lihtsalt mul endal on piinlik. Nad on vaiksed... võibolla natuke liiga vaiksed. Aitavad alati.
Üks lugu ka sealt plaadi pealt:
No comments:
Post a Comment