I don't see the bigger picture

pole ammu sellist ängi tundnud - see on nagu siis kui koolidesse sissesaamine probleemiks oli ja pillimäng ei sujunud. kusjuures alati on see ikka pillimängus kinni. see tekitab minus kõige suuremat frustratsiooni aga samas on üks kõige suuremaid rõõme. mul on praegu nagu müür ees, millest üle ronimine tundub võimatuna. kohe kui tundub, et asi hakkab liikuma, olen ma millegi taga kinni ja see tirib mind maha. ja ma vihastan ja kurvastan ja igast asju. tuleb vist midagi vahelduseks kuulata. midagi head ja siis uuesti proovida..