Suvi

 Esmaspäeval algab suvi.

Täna oli viimane koolipäev.

Kodus on mõnus. Praegu on selline oleng. Paljud asjad oleks vaja ära korraldada, kirja panna, tellida, saata, kokku leppida. Erinevates rollides. Tunne on ülemeeleline. Arvan, et lahenduseks on nimekiri seinale panna. Aga siis äkki tuleb keegi ja viskab ninaka kommentaari - kas niisama meeles ei püsi või see kirjutamine niikuinii ei tööta. Võib-olla mina ise iseendale. Mine sa tea, ehk on see keegi maha tegija minu välja mõeldud.

Ma tabasin ennast teisi taga rääkimas. Negatiivselt. Mis öeldud, tagasi võtta ei saa. Eks ta ole.

Tahaks ju uskuda, et olen hea. Kui päriselt ausalt öelda. Justkui ei ole.

Siis ongi nii. Tegelen asendustegevustega. Ma olen ju ikkagi vähemalt tubli. Hea ma nagunii ei ole. See viimane on lihtsalt vaatlus. Pole päris silt. Mitte midagi dramaatilist. Lähen siis edasi sellega.

Mul oli mõned päevad tagasi vaja heledat kotti, mis heleda kleidiga kokku sobiks ja mõned asjad mahutaks. Minu heleda koti sees olid teised käekotid, õlakotid, ridikülid ja üks katkine musta värvi kotike mille sisse mahub täpsel üks rahakott ja telefon ja koduvõtmed. Olin seda pikalt alles hoidnud. Kaks aastat kindlasti nii, et sellel kasutust ei olnud. Kolm korda parandanud enne kui see lõplikult laiali läks. Ja siis ma vaatasin ja silitasin seda kotti. Murenenud ja helvestena maha pudenev võltsnahk. Uuesti needitud õlarihm. Magnetkinnitus, mis enam koti küljes ei püsinud. Viskasin ära.

Kas laiskus

 Eile sai peale kooli ära vahetatud valgusti ja üks kahene pistikupesa. Ja siis nagu nipsti oli mu vaimne ja füüsiline energia otsas. Siiski, jõudsin magama alles üheteistkümneks õhtul.

Hommikul ajasin ennast vara üles. Käisin dušši all, lõikasin mehel juukseid, sõin kiiruga hommikusöögi ja läksin kooli.

Täna olid koolitunnid ainult lõunani. Kallis kursavend sõidutas mind lahkesti jälle koju.

Kodus vahetasin kleidi tööriiete vastu. Tegin kiire lõunasöögi ja asutasin ennast keldrisse minema. Keldris on niiskuskindel valgusti vett täis, alumiiniumjuhtmed oste vasega kokku keeratud. Midagi oli seal veel. Läksin kirjutasin üles, mida vaja võiks olla ja kust remontima hakata.

Vahepeal saabus kuller akumurutrimmeriga. Viisin selle tuppa ja harjutasin lahti. Panin kokku ja asetasin akud laadima.

Akud laadimas, sättisin ennast jälle õue. Vaatasin kuurid ja trepikojad üle. Lugesin puudu olevad pirnid ja vahetuse jaoks kuluvad kokku. Viskasin pilku peale, kas muud asjad korras. Rääkisin naabrinaisega pikalt juttu.

Akud laetud, vahetasin head töökindad mingite suvaliste vastu ja läksin trimmerit katsetama. See asi jaksab küll. Ühe akuga sai praktiliselt kogu hoov niidetud. Ainult üks osa jäi sest ei tahtnud teise naabri värskelt riputatud pesu ära rikkuda. Puhastasin trimmeri ja tulin tuppa.

Tuli idee endale tööriistavöö teha.

Neetimise tangid on kõverad ja üldse ei taha sujuda. Pusserdasin tükk aega ja andsin alla.

Kõige selle peale on kogu elamine mingeid tööriistu täis. Elektri, neetimise, õmblemise. Lisaks veel trimmeri kast ja pakkematerjal. Toidunõud pesemata. Ära ei viitsi koristada. Nüüd istun ja tunnen, et olen laisk. Nagu poleks midagi teinud.

Kummalised ajad või mitte

 Täna peale ühistranspordi suvisele ajagraafikule üle minnes avastasin enda jalgrattakummi õige pisut tühja olevat. Oleks olnud lootust kama number ühega kooli jõuda. Pump on katki.

Kursavend oli lahke ja viis mu kohale.

Täna olevat teha olnud erialase füüsika referaat ja mingi joonis autocadis. Mõlemad tegemata.

Ei juhtunudki midagi.

Käisime peale kooli poest läbi. Ostsime pistikupesa, mõned klemmid ja valgusti.

Toidupoes oli ka üht-teist põnevat.

Jõudsime koju. Üks käsi teisest teistsugune. Üks silm ka. Oh sa. Ühest silmast nagu ei näegi.

Tuli meelde kuu tagune öö kus magada õieti ei saanudki. Kiirelt rabasin kotist teada olevast taskust tableti ja jooksin kööki seda neelama. Meenus, et viimati see eriti ei abistanud. Valasin tabletikese otsa pitsi viina. Järgnes naljakas õhtusöök. Maitsev toit pooleldi surnud käte ja maitsemeelega. Ikka oli tore.

Rääkisin oma kalli õekesega.

Mõni kord on selline huvitav migreen. Jälgin ennast nagu eemalt. Ahah. Nüüd kadus osa nägemisest. Nii. Sõrmi ei tunne. Oo. Keel läks tuimaks. Ohhoo. Sõrmede tuimestus läks üle.

Täna läks hästi. 

Mõned tähelepanekud

Millest kirjutada on. Alustan lauset ja tunnen, et teema on liialt lähedalt isiklik. Egas neid lugejaid nii palju ka pole.
Olen külas. "Kohalikud" kipuvad omavahel nagistama. Olen täheldanud, et vahele ei tohi segada. See on nagu rituaal, midagi kurjasti tegelikult ei ole. Esimestel kordadel ei jaganud matsu ja sain vastu pead. Nüüd tean. Ise pean olema rõõmus ja roosa ja rahulik.

Täitsa pöörane. Avastasin. Keset kuud pööran ära. Nagu täiskuu või midagi lööb pähe. Kui miski ei meeldi, kohe ütlen ja kui keegi jalgu jääb, lähen tülli, nokin kasvõi pisiasju. Pärast mõtlen. Jälle. Ma ju tean kuidas see on, kuidas ette ei tea. Teine kord taban momendi ja hoian ära. Siis jälle tuleb nagu ootamatu tuulehoog ja enne ei märka kui olen juba keerises. Õnneks on neid piisavalt vähe ja lühikesed. Kui õnnestub torisen enda ette ära ja lähen edasi.

Mingisugune teadlik olemine on vahest. Tunnen momendi ära ja hoiatan enda ümber olevaid ette - ma nüüd hakkan kurtma. Mind ei ole vaja aidata, võib-olla isegi päriselt kuulata. Ma korra ainult tuulutan.
On üks lahe kuju. Ta on alati hästi abivalmis. Temale peab hästi konkreetselt ütlema mil määral on abi vaja ning kas on üldse vaja tormata. See jätab kõik kõrvale ja jookseb. Samas unustab mõned tähtsamad asjad ära sest tal on maailm ja ise seljas.

Mu ühel sõbral on papagoid. Veetsin selle sõbra ja seltskonnaga õhtut. Mida valjemaks läksime meie, seda valjemini hakkasid häält tegema linnud. See on nii naljakas ja armas. Samamoodi toimetavad kõiksugu loomad. Nurgas krõbistab hiir ainult senikaua kuni toas kestab elav vestlus. Siilid ragistavad põõsastes nõnda kaua kui ei teki järsku helinivoo vahetust. Rääkimata inimloomadest. Eks see ole muidugi teada kah. Lihtsalt panin jälle tähele.

Ettetaha

Sai täna ühe erilise orkestriga esinetud. Olemisi oli üsna huvitav kõrvalt vaadata. Heliproovi ja tehnika üles paneku jaoks oli varutud tund. Kui esinemise aeg käes, oli vast pool helist tehtud. Ülejäänud jäigi tegemata. Nii palju kui oli juhendajaid ja asjapulki, nii palju oli reageerimisi. Mõni nurises, mõni võttis rahulikult. Mingid asjad läksid nihu.
Sai päris mitu aega oodata. Sain selle ühe aja sees ühele toredale inimesele südant puistata. Läksin pisut liiale. Pärast kodus vibreerisin, et küll ma olen loll ja asju. Läheb mööda.

Lind kakas pähe. Minu mäletamist mööda esimest korda.

Pärast kappasime edasi Tõrva linna. Läksime vaatama, kus oleks hea pesa sisse seada. Leidsime üksjagu kohti, kus keegi pidevalt ei toimeta. Mõni päris nunnu. Ajad on ärevad.

Lähen nüüd pessu.

Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.

Elu on põnev. Õnneks mitte nii põnev kui ta võiks olla. Kui iseendaga kaklemised kõrvale jätta, on päris huvitav olla. Asju toimub ümberringi nii palju, et tekitab sellise mõnusa sumina sisse. Sel nädalal kolm etteastet, mille tarbeks peaks kolme erinevat pilli harjutama. Õnneks on iga etteaste ees üks päev ennast koguda. Homme on elus esimene kord, kus oma õpilaste kõrval asun lavale saksofoniga. Igasugused muud asjad on ka aga neist räägin siis kui päriselt asjaks läheb.

Mingi lollakas

Mõtlesin oma apsusid kirja panema hakata, mis mulle mingil suvalisel hetkel ja suurema põhjuseta järsku meelde tulevad ja enda ette vanduma panevad. Ehk siis lähevad ära.

Nonii.

Olin üks kord ühes kohvikus ühtede väga heade vokaalpedagoogidega. Rääkisime juttusid ja teema läks scati peale. Ma kohe teadsin kedagi soovitada ja avaldasin arvamust. Minu meelest tol ajal tundus ilusam kui lauldes soleerida ilma erilisi silpe kasutamata, et laul kõlaks võimalikult lähedaselt mõnele instrumendile. Oskasin kohe kedagi soovitada töötuba tegema. Kõik kena. Aga tegin selle juures ühe üsna suure prohmaka. Tegin maha konkreetsete õpetajate poolt kasutatud tehnikat. Üks neist õpetajatest ei ütle mulle tänase päevani tere.