Mõned tähelepanekud

Millest kirjutada on. Alustan lauset ja tunnen, et teema on liialt lähedalt isiklik. Egas neid lugejaid nii palju ka pole.
Olen külas. "Kohalikud" kipuvad omavahel nagistama. Olen täheldanud, et vahele ei tohi segada. See on nagu rituaal, midagi kurjasti tegelikult ei ole. Esimestel kordadel ei jaganud matsu ja sain vastu pead. Nüüd tean. Ise pean olema rõõmus ja roosa ja rahulik.

Täitsa pöörane. Avastasin. Keset kuud pööran ära. Nagu täiskuu või midagi lööb pähe. Kui miski ei meeldi, kohe ütlen ja kui keegi jalgu jääb, lähen tülli, nokin kasvõi pisiasju. Pärast mõtlen. Jälle. Ma ju tean kuidas see on, kuidas ette ei tea. Teine kord taban momendi ja hoian ära. Siis jälle tuleb nagu ootamatu tuulehoog ja enne ei märka kui olen juba keerises. Õnneks on neid piisavalt vähe ja lühikesed. Kui õnnestub torisen enda ette ära ja lähen edasi.

Mingisugune teadlik olemine on vahest. Tunnen momendi ära ja hoiatan enda ümber olevaid ette - ma nüüd hakkan kurtma. Mind ei ole vaja aidata, võib-olla isegi päriselt kuulata. Ma korra ainult tuulutan.
On üks lahe kuju. Ta on alati hästi abivalmis. Temale peab hästi konkreetselt ütlema mil määral on abi vaja ning kas on üldse vaja tormata. See jätab kõik kõrvale ja jookseb. Samas unustab mõned tähtsamad asjad ära sest tal on maailm ja ise seljas.

Mu ühel sõbral on papagoid. Veetsin selle sõbra ja seltskonnaga õhtut. Mida valjemaks läksime meie, seda valjemini hakkasid häält tegema linnud. See on nii naljakas ja armas. Samamoodi toimetavad kõiksugu loomad. Nurgas krõbistab hiir ainult senikaua kuni toas kestab elav vestlus. Siilid ragistavad põõsastes nõnda kaua kui ei teki järsku helinivoo vahetust. Rääkimata inimloomadest. Eks see ole muidugi teada kah. Lihtsalt panin jälle tähele.

Ettetaha

Sai täna ühe erilise orkestriga esinetud. Olemisi oli üsna huvitav kõrvalt vaadata. Heliproovi ja tehnika üles paneku jaoks oli varutud tund. Kui esinemise aeg käes, oli vast pool helist tehtud. Ülejäänud jäigi tegemata. Nii palju kui oli juhendajaid ja asjapulki, nii palju oli reageerimisi. Mõni nurises, mõni võttis rahulikult. Mingid asjad läksid nihu.
Sai päris mitu aega oodata. Sain selle ühe aja sees ühele toredale inimesele südant puistata. Läksin pisut liiale. Pärast kodus vibreerisin, et küll ma olen loll ja asju. Läheb mööda.

Lind kakas pähe. Minu mäletamist mööda esimest korda.

Pärast kappasime edasi Tõrva linna. Läksime vaatama, kus oleks hea pesa sisse seada. Leidsime üksjagu kohti, kus keegi pidevalt ei toimeta. Mõni päris nunnu. Ajad on ärevad.

Lähen nüüd pessu.

Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.

Elu on põnev. Õnneks mitte nii põnev kui ta võiks olla. Kui iseendaga kaklemised kõrvale jätta, on päris huvitav olla. Asju toimub ümberringi nii palju, et tekitab sellise mõnusa sumina sisse. Sel nädalal kolm etteastet, mille tarbeks peaks kolme erinevat pilli harjutama. Õnneks on iga etteaste ees üks päev ennast koguda. Homme on elus esimene kord, kus oma õpilaste kõrval asun lavale saksofoniga. Igasugused muud asjad on ka aga neist räägin siis kui päriselt asjaks läheb.

Mingi lollakas

Mõtlesin oma apsusid kirja panema hakata, mis mulle mingil suvalisel hetkel ja suurema põhjuseta järsku meelde tulevad ja enda ette vanduma panevad. Ehk siis lähevad ära.

Nonii.

Olin üks kord ühes kohvikus ühtede väga heade vokaalpedagoogidega. Rääkisime juttusid ja teema läks scati peale. Ma kohe teadsin kedagi soovitada ja avaldasin arvamust. Minu meelest tol ajal tundus ilusam kui lauldes soleerida ilma erilisi silpe kasutamata, et laul kõlaks võimalikult lähedaselt mõnele instrumendile. Oskasin kohe kedagi soovitada töötuba tegema. Kõik kena. Aga tegin selle juures ühe üsna suure prohmaka. Tegin maha konkreetsete õpetajate poolt kasutatud tehnikat. Üks neist õpetajatest ei ütle mulle tänase päevani tere.

Öö

Mul on juba öö.

Olen vahelduva eduga endaga kimpus. Praegu läheb paremini. Ei ole enda peale nii kuri.
Üks puhkpillija, kes pole ammu nägu näidanud tuletas minu nüüd juba peaaegu aasta tagasi ämbrisse astumised meelde. Mitte, et see ta eesmärk oleks olnud. Lihtsalt. Peaaegu kaks kuud võttis aega, et endaga sõbramaks tagasi saada. See, et tegijal juhtub, ei lohutanud mind vähimalgi määral. Lisaks tekitas endaga pahuksis olemine sellist nagu lainetust, mis kutsus igasuguseid muid mälestusi ja asju tagasi. Kuna ma olen olnud rumal, öelnud või teinud üht või teist lolli.

Olen viimasel ajal näputööga tegelenud. Päris uut midagi pole loonud. Õmblesin ühe alusseeliku ümber. Praegu nokitsen ühe salli kallal. Käisin poolikult valmis salliga juba väljas. Itsitasin enda ette, kui tobedalt ma ennast tundsin, milline võisin välja paista. Panin päikeseprillid ette - see natuke tegi rahulikumaks. Mõtlesin - nõnda saan vahetult kogeda vastu jalutavate inimeste reaktsioone. Ei kohanudki kedagi.

eksistents

Pärast Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist ja sügisel muusikakoolides töö jätkamist hakkasid mind närima igasugused. Kes ma olen, kas see mida ma teen on ikka see, mida ma kõige paremini võiks osata ehk millel minu enda olemuselt potensiaal on. Kuidagi ebameeldiv punnitamine on pea kogu aeg.
On ikka vahepeal selliseid säravaid momente, kus astun klassiruumist välja ja tunnen. See tund läks hästi, midagi sai edasi antud, kõik said asjast aru ja olid huviga teemas. Aga pärast seda tuleb mats ja maaühendus ja võib olla läheb nädalaid enne kui on kirkaid hästi läbiviidud tunde ja plaanis oldud ja tulevikku vaadatud.
Mäss ja vastuhakk.
Üks päev siin kodus üksi olles tahtsin asjalik olla. Tööga mitte seotud asju teha. Üks igivana tüütu seinakontakt ei anna mulle rahu. Võtsin entusiasmiga ette. Käisin ehituspoes, ostsin juhtmeid ja igasuguseid vigureid, et vana uue vastu vahetada. Vool elektrikapist välja ja harutama. Midagi lahti veel ei ühendanud - vanas harukarbis olid juhtmed paljad, kruvidega paigas. Mõtlesin - suurepärane - saan vaadata, millises juhtmes faas on. Vool sisse lülitet, selgus, et mõlemas. Kurat. Edasi ei julge ise asjatada. Elektrik tuleb kutsuda. Vool jälle välja. Panin kõik kokku nagu enne. Vool sisse. Ilgelt nõme.
Kust ma elektriku saan?
Trugatas mõte minna Viljandi kutseõppekeskusesse sessioonõppesse elektrikuks õppima. Hehe. Igasuguseid ullusi tuleb pähe. Mitte selle pärast, et korteris kus elan on elektriga mingid jamad. Aga samas avaldas minu eksistentsiaalse kriisi väljendamise peale arvamust A. Kui sa ühel alal loll oled, mis sa arvad, et sa siis mujal kohe targaks saad?

Hetk tööpäevast

Ajan kahte venda taga ja püüan neid pilli mängima saada. Peaaegu õppeaasta. Ma ei tea, miks ma seda teen ja ära ei lõpeta. Täna võtsin telefoni. Helistasin laste emale - lihtsalt, et meelde tuletada - täna on proov. Millisekund hiljem läks kisaks - poisid muusikakooli!!!! Ou mai gaad. Ehmusin isegi. Püüdsin ruttu maha rahustada - proov on alles tunde hiljem. Helistasin lihtsalt et meelde tuletada. Järgnes pikk vestlus poistega. Üks vaikis, teine kauples. Panen täna neile noodipuldid koos repertuaariga püsti ja sätin paika toolid. Ilmselt mitte kellelegi...