Lähen katki ju nii. Murdun lihtsalt pooleks.

aga mina ei teinud ju talle haiget. Miks tema siis mulle tegi? Suhtes olemine tähendab tihti minu jaoks koos kasvamist, üksteise õpetamist. Nüüd kui me kumbki oleme teinud midagi - mina valesti käitunud, tema mulle seepeale haiget teinud - on see varasema kasvatuse ja õppimise või pigem ümberõppimise viga. Sina oled seda ise teinud!

ja linnud laulavad ja valgeks läheb

homme hommikul on mu kokku pant orkestri esimene esinemine. Mängime kolm lihtsat lugu.
mis toimunud on. Müüsin oma hinge kaheks aastaks telefoni eest maha. Ainus asi, mis mind selle vidina juures häirib on see, et mul ei õnnestu kuidagi telefoni sisu failidena või üldse näha. Ma ei saa mälukaardile ligi- vähe sellest, ma isegi ei tea mis seal peal on. Muidu on kõik enamvähem suurepärane. Interneedus on suurema osa ajast taskus. Mingid asjad on omavahel ühilduvuses ka puha aga arvutiga ei saa ühendatud. Ma kardan, et see vana IBM r40e ei vea välja ja kooli arvutis ei saa ega tohi miskit installida. Ka bluetooth ühenduse jaoks on mingit tarkvara justkui vaja. Matsin sellega nikerdades umbes neli tundi tööd ja vaeva.

Mingite asjadega olen ummuksis. Praegu, kuna und ei ole, võiks neid asju teha. Kui mitte harjutada, siis kirjatööd teha.
nonäedsa siis... Just eelmine lõik viitas sellele, kuidas "kasulikult" ma oma aega veedan.

See semester tuleb erialas solokava esitada. Pisut hirmutav.

score

Nii palju segaseid tundeid ja mõtteid on viimasel ajal. Palju on teha ja ma oskan paganama hästi leida vabanduse neid mitte teha... näiteks täna on luuvalupäev - see tähendab, et pole veel jõudnud tolmu võtta, põrandat pühkida ja pesta, pesu pesta, süüa teha... ainult vaimselt siin natuke kohati pingutan. heh... see luuvalupäev olevat ju nii, et raskeid ja koormavaid asju teha ei ole soovitatav. Mida ma siin siis vedelen?

Arvuti teeb koostööd ainult osalise netiühenduse ja kirjutusmasina jagu ja seda on ta teinud peaaegu algusest peale. Seega vaatasin euronicsi mac'i pakkumisi. kõhklema lõin aga küsisin personaalset pakkumist. Maci poed netis minuarust hindu ei näita, muidu vaataks sealt.

Leidsin fb'st kellegi, kellega kohtusin päris ammu. Olin meeldivalt üllatunud aga samas ka mures. Pakkusin talle, et kas sõbraks tahad? Ta vist kunagi tahtis minuga midagi ja ma andsin talle lootust ja siis ütlesin ära, mispeale enam ei suhelnud. Nüüd ei ole vastanud. Las ta siis olla... aga natuke mõtlen, mis oleks kui ja... mida ta mõtleb... ja miks tegelikult...

See orkestri loomine on ikka plaanis ja tekitab paanikat... siianii ei tea, mida ja kuidas peale hakata. Füüsiliselt peab tegutsema juba tuleval nädalal. Mingeid noote on olemas, ühte seadet teen ise. Mõned pillid tuleb veel osta. Pillimängijad otsida - kuulutus teha. Rühmatunnid ja individuaalid planeerida ning kogu punt ühel ajahetkel kokku saada.

Tuleb tegus semester, palju on ees.

Selle kolme aasta jooksul teine kord, kui läksin eksamile ja pea valgus minut enne tühjaks. Tulin sama targalt poole tunni pärast tagasi.
Sain pahaseks ja koristasin tuba

Argo Vals ja Steve Reich

Argo on kitarrist, kes mängib mitmetes koosseisudes nagu Talamak, Animal Drama, Viljandi Guitar Trio, Rob Findel ja muidugi Argo Vals Band. Ta andis välja hiljuti oma debüütalbumi “Tsihcier”, mille esitluskontserte sai kuulata juba Tallinnas ja Tartus. Oma üheks inspiratsiooniallikaks on Argo nimetanud Steve Reich’i ja sellest ka plaadi nimi.

11. detsembril oli võimalus teda ja tema bändi kuulata ka Viljandis. Juba fuajees piletiostu järjekorda oodates sai tunda väga mõnusat õhkkonda. Saalis oli seda enam. Tundub, et Argo on selline omanäoline artist, kellega käib kaasas temale eriline oreool, mis on üsna meeldivalt nakkav. Ta alustas kontserti üksinda ja ehitas lugusid üles jupp jupi haaval. Kõik fraasid olid nagu ideaalselt üksteisega sobivad ehituskivid ja samas ka iseseisvad ja tõsiselt kummitama panevad. See oli kokku nagu üks eriskummaline fluidum, mis kord viis mind mõtetega saalist ära ja kord tõi tagasi.

Vaikselt ja peaaegu märkamatult hakkasid lavale imbuma teised muusikud. Kõigepealt märkasin Jaan Jaagot hiilimas oma kitarri juurde ja mõne aja pärast tulid teised järgemööda. Mis järjekorras, seda ei olnud märgata. Indrek Mällo mängis basskitarri, Kaarel Kuusk klahvpilli, Hans Kurvits trummikomplekti ja Tanel Kadalipp kontrabassi. Nad lisasid värvi ja sulasid Argo mänguga hästi kokku. Olin end unustamas muusikaga kaasa voolama ja unelema kui järsku tuli bändi poolt mõnus ehmatus. Ühene kulgemine ja kokku sulandumine lõigati osaliselt ära ja muusikasse tuli uus pööre. Kes teab, ehk oleks kuulaja muidu magama jäänud. Tekkisid pinged koos helivaljuduse kasvamisega ja seejärel loomulikud lahendused. Oli hetki, kus muusika meenutas Islandi bändi Sigur Rós'i tunnetust. Saalis olid neid palju, kes peaga kaasa noogutasid. Väga mõnusalt pani muhelema lugu “Klaabu sukeldub avakosmosesse” ja lugu “Valentinipäev” pani minu hinnangul publiku veel rohkem kaasa elama. Väga raske on siin lemmikuid välja valida sest kõik on nii hea. Kõige rohkem jäi siiski meelde plaadi nimilugu “Tsihcier”. Kokku oli see nagu mõnus kompott, milles olid oma vürtsikused ja magusad kohad ning muhedalt hubasust.

Viimase loo väljakuulutamine oli üllatus. Kontsert oli kuidagi liiga kiirelt läbi saamas. Loogilise jätkuna kutsuti bänd suure aplausiga tagasi ja enne lisalugu, ütles Argo, et neil on veel üks lugu meile ja see on ka kuulamist väärt. Enamus saalis olnuist hakkas pahvakuga naerma, kõik eelnev oli olnud suurepärane ja rahvas ootas lisa. Muidugi see oli kuulamist väärt. Lisalugu ei olnud pärit plaadilt ja oli midagi uuemat ja huvitavat. Päris mitmed viisijupid jäid veel senimaani kummitama ning veel lähimal ajal ei pruugi neist villand saada. Tema plaat võib olla muusikasõbrale heaks kingiks. Arvan, et Argo kitarrikõla ning helilooming iseloomustab teda ja ma loodan, et tema tähelend ei tule lühike.

teetootule

praegu käib planeerimine. üritan enda eriala ansamblit kokku saada ja prooviaegu broneerida. üks inimene kuuest vastas - kuna ta vaba on...
tudimistega on praegu natu kehvasti. õhtul muretsen ja ei saa magama. hommikul ei muretse ja ei saa üles. mõtlesin siin ühikas natuke pilli harjutada aga tühjagi. sain ainult metronoomiga korraks sõbraks. ja nüüd olen sõber suure- suure tassi kummelitee ja purgi meega. kuulasin, vaatasin täna eriala ja ansambli arvestuste salvestisi ja läksin päris norgu selle pärast. ega mu pillimäng kiita ei ole...