ootan

Proovin teha ühe postituse, üle pika aja, telefonist. Jätsin oma sülearvuti toitejuhtme töö juurde ja eraldi selle pärast enam päevast reisi ei kavatsenud ette võtta. Kuigi. Kiireim aeg ja... arvutis peaks asju tegema. Valmistuma järgmiseks poolaastaks muusikakoolis. Nirjutama seda tööd...
Selle töö kirjutamine ei tundugi nii ületamatu. Kuigi jõul ja aastavahetus ei kirjutanud üldse. Küll ma varsti nutan ja halan.
Sain võimaluse puhkpilduritega, keda juhendan, käia Viljandi Jaani kirikus mängimas. Poolik edu saatis. Intonatsiooniga probleeme polnud. Mõni lõi kartma ja lihtsalt ei mänginud ja üleüldine kohmetus. Mõni teine esinemine läheb vast tänu sellele kogemusele paremini.
Lapsekesega on jantimist, üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Hämamine. Eks ootame ja vaatame. Kahtlased lood.
Puhkan. Söön, mida tahan.
Mängisin üle pika aja trompetiga alumise huule seestpoolt katki. Viimati oskasin seda teha viis aastat tagasi. Sain endale juhuse ja heade sõprade kaudu Arban'i trompetiõpiku. Mõned harjutused on ikka jõhkrad. Meeldiv enese piinamine.
Avastasin hiljuti ühe nipi, kuidas kummitavaid viisijuppe või lugusid peast välja peletada. Kas tuletan meelde, kuidas lugu lõppes või mõtlen ise lõpu välja. Siiamaani on väga hästi toiminud. Tead küll, kui astud poest või kuskilt välja ja just see viimane lugu, mille olemasolust ei olnud peaaegu aimugi oma seal oleku ajal, jääb pähe kerima.
Katsetasin siis ära, kas telefonis on võimalik posti kirjutada või. Tundub, et täitsa saab.

häda ja viletsus jälle

See blogi paistab olevat nagu selline ülemäära hädaldamise või rõõmustamise koht.
Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati siia kirjutasin.

Hakkan siis tulistama oma pihilehele.

Äng ja õnnetus ja suur rõõm korrga.

Teisipäeval oli jazziklubis Šveitsi trummar mängimas Eesti muusikutega. Seesama, kes oma vendadega 2011 aastal käisid. Tookord püüdsin kinni tolle trummari venna trompetisti. Kinkis mulle plaadi - täieg äge. Andis mulle oma visiitkaardi ja palus mul kirjutada. Oleme aeg-ajalt suhelnud. Ta on üks vinge mängija ja ülitore inimene. Nüüd siis püüdsin trummari kinni ja tema omakorda kinkis mulle plaadi. Selle kuulmine pani südame laulma. Ja ta ise oli nii äge ja tore ja asju. Kirjutas veel plaadi karbi peale - To our greatest fan in Viljandi!

Ühe teise asja pärast tahaks nagu maamuna pealt kaduda. Kui ma tahan last enda kätte hakatakse mingit ei tea mida jahuma ja kui tahan lapsega kokku saada või teatan, et võtan lapse enda juurde kaheks päevaks siis on alati mingi ettekääne, miks ei saa, võibolla järgmine kord õnnestub ja mõtleme/elame päev korraga. Elukal on alati keegi juhtme peal. (nimetan edaspidi lapse isa elukaks, isaks teda ei taha nimetada, lapsevanemaks ka mitte, nimi on ka vastik) Pidevalt räägib, et ei suuda asju välja mõelda. Kuidas või kuna miski toimuda saaks. Mulle tundub, et ta lihtsalt valetab. Ma arvan teadvat, et valetab. Mingi krdi keerutamine pidevalt. Nutma ajab. Ma ei taha sellega tegeleda. Ma lihtsalt tahan et see jama ära lõppeks. Vihaseks ja õnnetuks teeb.

Üks hästi veider asi tiksub peas. Kui käin kuskil. Selline sundmõte, et kuskil läheb kohe midagi põlema või toimub tulekahi. Ära ei lähe. Kuskilt ilmub ikka ja jälle see tunne või mõte välja. Mul ei ole nii enne kunagi olnud. Piinlik on olla kogu aeg.

Tõin endale raamatukogust hulga raamatuid. Kooli jaoks. Eks näis.

Ma ei tea, mis homme saab. Rääkisin elukale, et tahan poja nädalavahetuseks enda kätte saada. Arvan, et kolm korda rääkisin. Esimene kord ei tulnud vastust. Teine kord ütles (minu oma sõnedadega, mis ma kunagi ühe väga keerulise olukorra peale vastasin), ma elan päev korraga ja vaatame, sinna on aega. Kolmas kord vastas uuesti nagu papagoi - sinna on aega ja elame päev korraga. Pärast on jälle probleem, et liiga hilja teatan. Ise ei pidanud kokkulepetest kinni ja nüüd terroriseerib. Nii hea on, kui ma kardan. Peaasi, et temal mugav oleks. Ta on isegi väitnud, et ma polegi last enda kätte küsinud. Korduvalt. Alatu vale. Teeb haiget. Öökima ajab. Võtab mõistuse.

ja suvi ja asjad

heihopsti!

Olen siin. Kodus. Siin on hiiglama palju teha. Mul on hiiglama palju teha. Olen sattunud õnnekombel pilli harjutama. Täna. Tundub nagu oleks seda juba päris palju teinud aga tulemusi eikuskil. Tegelikult tagasi mõeldes olen korraks vaid pilli suule tõstnud ja siis ära väsinud. Õpetasin Rolandit ka natuke. ni vahva.

Sai puhkpilliga jälle seal festivalil käidud. Tehti lõppkontsertist video ka. Vehin kätega 13.20. Orgunni mõttes oli päris keeruline sinna minna. Või ma ajan selle enda jaoks keeruliseks... Lubasin, et järgmine aasta mitte. Tehke ise, ma pean kooli lõpetama. Tegelikult tahaks üldse aastaks töö maha jätta ja kellegi veel. ja siis jälle.

Olen natuke litsakas. See tähendab, olen egomaniakk ja laiskvorst. Kui miskit olulist teha, lähen tolgendama ja suhtlemist otsima.

Igasugu asju on see suvi plaanis. Satun järgmine nädalalõpp Hiiumaale. Ülejärgmine nädal käin ära Lätis. Õnneks jäi üks sõit ja kontsert vähemaks, sain koju. Juba vaatan, et suvi saab läbi ja ma pean juba paegu kiiremas korras kirjutama kolm ainekava ja seminaritöö ja lõputööd alustama. Iga kord kui arvuti taha istun plaaniga ühte neist alustada, haarab mind hirm ja ma isegi ei tea miks.

Täna on vist see päev, kui kõik tunduvalt tühine ebamugavus ärritab. See, et poole tunni jooksul ei saa mobiilioperaatori esinduses hakkama, et väljas on märg ja kaubanduskeskuses on palav, et buss kõvasti loksutab, jne...

Eile oli kaks õnnestunud kontserti. Üks Moostes ja üks Võrus. Sellele eelnesid üks pikk nädalavahetus proovi Tallinnas ja üks pikk laupäevane proov Põlvas.

Peaks vist asju kirja panema hakkama. Keeruline on kõike vajalikku pidevalt silmas pidada. Olen ilmselt kehv kohaneja ja melanhoolik. Ei oska improviseerida. Kui keegi, või miski mu plaanid teiseks seab, jäängi seisma. Ebaratsionaalne.

Lähen katki ju nii. Murdun lihtsalt pooleks.

aga mina ei teinud ju talle haiget. Miks tema siis mulle tegi? Suhtes olemine tähendab tihti minu jaoks koos kasvamist, üksteise õpetamist. Nüüd kui me kumbki oleme teinud midagi - mina valesti käitunud, tema mulle seepeale haiget teinud - on see varasema kasvatuse ja õppimise või pigem ümberõppimise viga. Sina oled seda ise teinud!

ja linnud laulavad ja valgeks läheb

homme hommikul on mu kokku pant orkestri esimene esinemine. Mängime kolm lihtsat lugu.
mis toimunud on. Müüsin oma hinge kaheks aastaks telefoni eest maha. Ainus asi, mis mind selle vidina juures häirib on see, et mul ei õnnestu kuidagi telefoni sisu failidena või üldse näha. Ma ei saa mälukaardile ligi- vähe sellest, ma isegi ei tea mis seal peal on. Muidu on kõik enamvähem suurepärane. Interneedus on suurema osa ajast taskus. Mingid asjad on omavahel ühilduvuses ka puha aga arvutiga ei saa ühendatud. Ma kardan, et see vana IBM r40e ei vea välja ja kooli arvutis ei saa ega tohi miskit installida. Ka bluetooth ühenduse jaoks on mingit tarkvara justkui vaja. Matsin sellega nikerdades umbes neli tundi tööd ja vaeva.

Mingite asjadega olen ummuksis. Praegu, kuna und ei ole, võiks neid asju teha. Kui mitte harjutada, siis kirjatööd teha.
nonäedsa siis... Just eelmine lõik viitas sellele, kuidas "kasulikult" ma oma aega veedan.

See semester tuleb erialas solokava esitada. Pisut hirmutav.