pool kooliaastat, sess välja arvata.

paar päeva tagasi tekkis ästi rumal olukord. eellugu selline -  Meil siin viljandis on üks natuke raske iseloomuga aga heatahtlik tütarlaps. ta kipub mõnikord nilbitsema ja üks kursaõde kurtis mulle. ma mõtsin, et milles probleem ja ütlesin tütarlapsele umbes septembris või jumal teab kui kaua aega tagasi, et äkki ta oleks selle kursaõe vastu natuke toredam. - nüüd siis asja kallale. see tore tütarlaps olla nüüd hiljuti ennast täis joonud ja kursaõde ahistama asunud. täitsa füüsiliselt(tugev tütarlaps teine) ja verbaalselt sinna juurde. kuulsin seda siis hiljem ja olin täiesti ehmunud. kursaõde oleks väidetavalt peaaegu vigastada saanud ja kõik muu moraalne kahju juurde. tulid mind omakorda kursaõde koos sõbrannaga siis ründama ja süüdistama. lugesid sõnad peale, et ma mitte midagi kellelegi ei räägiks rohkem ja ei tekitaks eluohtlikke olukordi.
mul oli päris ebameeldiv päev olnud. keegi mind ei salli. olin täitsa õnnetu selle peale ja avastasin ennast õhtul peeglisse vaadates automaatselt mõttelt et järelikult ma olengi nii kole, et minuga sellised asjad peavad juhtuma. ma ei ole ju kellelegi halba tahtnud.

nii pubeka nutmised tehtud.

vahepeal küpsetasin. tegin vorstisaiakesi lehttaignaga:

üks armas tekstiilikas tegi paar päeva enne ja ma siis tahtsin ka.

meil siin sajab muudkui akendele

vahepeal on koopaelaniku tunne. kohati hubane. väljas on niikuinii pime koguaeg. vähemalt see aeg kui ma toas olen. üks päev kui mul huul lõhki oli, siis oli hea maailma eest peidus olla.
igatsen kodu ja poja. tahaks olla kodus ja vaipu kloppida ja nõusid pesta ja vennaga leboda ja poja kaisutada.

issi oli minu arust nii Roxi nägu

tegin mobiiliga fotost.. eriti hea ta ei ole. 

siin on põnev elu. iga nädal on vähemalt üks kontsert, mida tasub külastada. pole küll viimasel ajal käinud aga...

selline koht. mõnus. Vindpower oli too õhtu.

olen pidus ka käinud.

olin pärast maksimaalselt ettevaatlik selle kraami väljakammimisega aga muidu oli efektne. pildi peale ei mahtunud või lihtsalt ei paista välja kogu hiilgus/segasus. võibolla on mõne arvates kole aga see on nende arvamus. juuksed jäid alles vähemalt. 

meenutus sügisest, mis oli ju nii alles.

topeltvikerkaar!

üks väike naljapilt ka. ma loodan et pildi peale jäänud ei pahanda.

üks minust ka

olen tartus korraks kolamas käinud. nii ühtuks ja hommikul vara viljandisse tagasi sõitnud. see nädalavahetus on ka plaanis nii teha. käin õekese juures rocky horroril. koju ikka ei jõua sest laupa proov ja pühapa proov. kiusatakse.

nii juhtub, kui proovis olen trompetitest mina pluss eelteismeline poiss, kes pilli asemel telefoniga mängib. kogu partii(de) pildile mahutamiseks oleks ilmselt pidanud panoraami tegema. pärast roomasin proovist.

kohvikus armastus oli nii tore kontsert, mida käisin viljandist spetsiaalselt kuulamas. seest läheb rõõmsaks kohe :)

septembris sai tänaval paadiga sõita. või noh peaaegu.

mõned sõitsid jube aeglaselt ja mõned kimasid. ummik oli natuke. ei see ei olnud terve viljandi peal. ainult üks minule teadaolev tänavanurk.

siis veel üks pidu kus käisin.

 Ma siin avastasin et saab arvutiga maru lihtsalt telefonist pildid kätte. selline oli minu kooliaasta senini. ei ei olniud ainult pidu ja kontsert üksteise otsa. muud oli ka ikka.

olen kade. asjade pärast, mille peale ei peaks kade olema. näiteks see, et mind muusikakooli juubelile ei kutsutud, kuna ma ei ole vilistlane - mis siis, et ma niikuinii minna ei saanud ja selle asemel sain hoopis koos untsakatega natuke laval olla.

Mõnikord on veider, kuidas keegi võib juba eos kindel olla teise inimese pahatahtlikuses.
Üks selline asi jäi mulle hiljuti südame peale. üldse võtan liiga palju südame peale. võibolla ma olengi väga isekas ja pahatahtlik ja jube kehv pillinaine. Enamasti tundub olevat minu välise kriitikasoone või kontrollkeskme juures asi pigem teistes. kui ma olen juba selline... siis .... maitiagi. asjad on nagu on.

ilus isadepäev oli. ma muudkui pasundan, kuidas ma huule valusaks mängisin ja siis see paiste läks ja tagatipuks katki ja siis pidin sellise huulega pilli ka mängima. esimene päev oli täitsa vaev ja sain ainult kaks madalat nooti kätte. teine päev oli juba parem. kohe kui kolmandal päeval ära sain mängitud läks tuimaks.

ma ei taha, et mul jälle ans tunnis halvasti läheks ja jälle mingid nõmedad kehvad vabandused. sain küll katkise huulega mängida - olen juba suur tüdruk küll. aga nutt kipub kallale.

mida sina nädal aega tegid? molutasid jah?

sellest päevast, kui ma haigeks jäin pidasin natuke päevikut pihuarvutis. lisasin tänase ja jagan oma privaatkraami.

Teisipäev 29.10

Tana tuletas üks poiss mulle meelde, et ma pole muud, kui laps. Olen (olin) Viljandi Muusikakoolis asendusõpetaja. Küll ainult paariks päevaks, sest mu eriala õpetaja (kes on muidu muusikakoolis õps) pidi sõitma Hollandisse oma ema matma. Ma muidugi suutsin haigeks jääda. Panin seda tahele alles esimese tööpaeva alguses. Ülejaanud tööpaev kujunes järjest piinavamaks. Aegamööda tundsin, kuidas palavik imbus minusse koos ebameeldiva külmatundega. Sinna lisandus veel valikuline peavalu ja nina kinnisus. Mul oli vaja veel päeva lõpuni vastu pidada ja viimane poolteist tundi oli täielik punnimine. Minu klass oli jube külm ja tundide vahel käisin ennast koridoris soojendamas. Kui lõpuks ühiselamusse jõudsin oli mu keha alla andmas. Kuidagi sain õueriided ära ja viskasin ennast voodi peale. Kraadiklaas näitas 37,8. (mitte just väga palju aga piisavalt) Loodan heale hommikule.

Kolmapäev 30.10

Välja tuli teisiti ja ma helistasin kooli, et oma tunnid ära öelda. Õppeala juhataja ei mõistnud korraga, kellega räägib ja arvas, et tegemist on vale numbri valinud helistajaga. Anton tõi mulle head ja paremat nohurohud ja apelsinid ja veel palju hääd.

Neljapäev. 01.11

Mandlid annavad tunda. Ja järjest kiirema sammuga. Lausa hirmutab. Õhtuks on jubee valusad, ei neelagi üldse midagi. Rääkisin perearstiga ja ta määras mulle antibiotsi. Mul on enne ka juhtunud mandlitega - läks nii hirmsaks, et ei taha rääkida. Täna rohtu kätte ei saa.

Reede 02.11

Mõtlesin täna tööle minna aga hommik on veel liiga kole. Ühikakaaslane on lahkesti nõus rohu järel käima. Vedelen voodis ja tudun vahelduva eduga, vahepeal mängin telefoni või pocketpc-ga.

03.11 laupäev.

Täna pistsin esimest korda, üle paari päeva nina välja. Käisin enda arust väga olulises sümfi proovis. Kohale jõudes ja seal olles selgus, et olen seal ainult kehaks, kes annab kaasvõitlejale trompetmängijale võimaluse seanahka vedada. Peale proovi olin päris läbi ja mõtlesin lõunauinakule. Kui ühiselamusse jõudsin ja olin natuke istunud, polnud enam otseselt magada vaja ja tegelesin aja surnuks löömise ja soki kudumisega. Selle päeva üks hea avastus oli suurepärane näljatunne üle viie päeva esimest korda. Tundub, et kurguprobleemidele lisaks on imbumas köha. Islandi käokõrv sai täna otsa. Nii hea on süüd kellegi teise kaela veeretada ja öelda, et naabertoa üsna õbluke tütarlaps on kõik need haigusnähud mulle toonud pluss just lisandunud köha, sest tema on haige olnud juba nädal enne mind ja paistab jätkavat.

04.11 pühapäev

Ärkasin ja ärkasin ja tegin kohvi -võileiva hommiku. Tolgendasin bidzaamas poole päevani ja sorteerisin sahtleid ja riiuleid. Toppisin vanema hambapasta veel vanema tuubi sisse, sest praegune tuub läks katki ja pasta kippus ära kuivama. Panin veel mõned möginad parematesse topsikutesse ja olin rahul. Jälle üks asi tehtud, mis ootas tegemist aga... ei olnudki elutähtis või nii. Avastasin riiulites korda luues ahastusega, et kolmapäeval lahti tehtud õunamahl hallitab. Oh ei! Siis vaatasin oma ajaplaane ja täiendasin neid. Umbes viie paiku õhtul ehmusin pimeda akna peale. Arvasin, et mingi jama akna peal. Hoopis pimedaks oli läinud. Nüüd täitsa õhtune tunne. Homme jälle muusikakooli tunde andma.

Palju asju korraga. Peamiselt selle pärast, et mõned asjad on ebameeldivamad ja siis triivingi mujale.. meeldivamale. Mõtted on nagu joobnud ahv, kes on mesilase käest sutsata saanud.

05.11 esmaspäev

tegin tunnid koolis ära ja olen endaga peaaegu rahul. Vaatasin natuke ansambli asju ka aga mitte erilise hoolega.

06.11 teisipäev

nutt ja hala. Ansambliõpetaja nokkis täna mul kallal päris pikalt – pole mitte milleski tulemusi näidanud ja uued palad, mis nädal tagasi sai antud ei olnud selged. Harjutasin kõvasti.

07.11 kolmapäev

käisin nuias ja harjutasin peale seda nii rumalalt et huul valus. Loodan, et ei miskit hullu

08.11 neljapäev

ossa kurivaim. Ärkasin täna kell viis ehmatusega - huul on paistes. Päeva-peale läks villi ka. Laupäeval ja pühapäeval on kontsertid ja homme proov. Minu jaoks on ostetud hotellituba ja kõik korraldatud ja nii pahasti juhtus. Ma loodan siiski, et ma saan mängida. Ma suudan seda!

mul on muusika

käisin jämmil. oli nii lärmakas, et tulin ära. mängisin enne ühe solo ka. kole oli. tahaks kõiki teisi süüdistada aga süüdi ei ole mitte keegi. nii lihtsalt on. tööd tuleb teha endaga. ainult pilli käes hoides muusikat ei tule. aga üks pilt ikkagi (eelmisest korrast), sest minu arust lahe.

lõpuks leidsin sind, lõpuks leidsin sind, kus küll peitsid end nii kaua

pisut segane olukord on koolis... palju on teha aga justkui ei ole. praegu pean vist ise hakkama saama... auditoorseid tunde eriti ei ole, või need on täpselt nii jaotatud, et koju ei ole mõtet üheks õhtuks minna. päris tihti olen viimasel ajal loengus või tunnis avastanud, et eelmine kord oli midagi üles antud ja ma pole seda üles kirjutanud, arvates, et meelde jääb, ehk ma pole seda ülesannet täitnud. tobe natuke. nii kohe mitu korda ja ühe sama õppejõu juures. peaks juba oma aegu oskama planeerida...
sain pocket pc kasutada. tegin ühe ettekande juba seda asjapulka kasutades. aitas. ainus probleem, et aku saab ootamatult tühjaks. võibolla sellepärast eelmine omanik vidinast loobuski.
eile oli põnev. tuli üks tütarlaps ja laulis nii imeliselt ja mängis ukulelet. sebisin ennast talle tuttavaks. tuli välja et ta alles pisike, 16 ainult. ta oli mu trompetist huvitatud ja siis vaimustus mu pillimängust. pakkus mulle tulla kuskile mängima aga tuli välja - ma juba sel ajal hõivatud. nuuks. igatahes ta reedel laulab tartus ja ma mõtsin minna.
sain endale head kõrvaklapid ja nüüd on need mul klaveri küljes ja mugav ja puha (nööbid hakkasid natukese aja peale kõrvadele haiget tegema).
meil siin ühikas käib mingi pesupesemise hullus. kõik kes vähegi kohal on, pesevad pesu ja mina kaasaarvatud... see tähendab, et kuskile pole riputada ja mul on tuas kõikvõimalikud kohad pesu täis riputet. ehmusin isegi korra ära, et mul on keegi toas, kui silmanurgast nägin noodipulti, mis on hernehirmutiseks maskeeritud.