nüüd on hambad

mõtlesin üle pika aja midagi kirjutada...

Mul on ikka see värk, kui uus lugu/standard ette võtta, siis kohe kimbatus. Mida ma teen sellega. Põmst õpin teema selgeks vb. aga... ei tea, millisest otsast või millise nurga alt pihta hakata, et ma päriselt ka lugu oskaks. Kool tõotab raskeks minna, hambaarst tahtis 85 euri täna, mittemingisugust süsteemi ei ole harjutamisel ja muidu koolitööl. Miinimumprogramm oleks hea mõte... vist.

siin ja seal

Ühiselamus on nii vaikseks jäänud, mis on omamoodi tore. Ülehomme või õigemini homme on eriala ettemäng, milleks pole veel valmistuma hakanud. Pole veel koosseise korralikult kokku pannud. Hambad on katki ja hambaarst tahab teatavasti raha saada, kojusõit tahab raha saada, arved tahavad ka raha saada... pluss veel igasugu kooliga seotud kokkutulekud ja lõpetamised.
Kuidagi muhe on olla, kuigi eriala mäng ja nii, mul on selline veider tunne et ma saan hakkama ja kõik veel tahavad mind kuulata.
Shokolaad sulab ja loogiline ju. Nii veider mõnikord - see kuidas vahel juhtub, et koidab. Otsid mingit vastust või vastuseid ja mitte kuidagi ei nuputa välja ja siis tekib mingi moment kus kõik on selge või lihtsalt tead kuidas mida ette võtta. Siis tuleb nii teha, et seda momenti ei tohi käest lasta ja kõikvõimalikud ideed ära talletada. Mul täna juhtus, kui bussiga Viljandisse sõitsin. Olen oma ettemängu pärast veits stressis ja iga muust mõttest vaba moment on hõivatud eriala ja nende lugudega, mis esitusele tulevad. Magasin bussis ja enne Viljandit ärgates oli mul järsku nii selge kuidas ja mis järjestuses mida mängida ja veel mõned toredad ideed. Praegu nad ei tundugi nii teostatavad aga homme kui muusikamaja lahti tehakse tuleb esimese asjana need killud ära proovida. Hästi palju ideid annab see ka kui ühest loost paljusid variante kuulata. Mõnikord trehvab, et nende paljude lugude seast tuleb välja selline lugu mis inspireerib kohe pilli haarama ja kaasa mängima.
Magama peab ka, muidu on halvasti.

mõnikord on veider

Kuidagi raske on mõne inimesega. Tundub et praegu on käes jälle selline enese avamise või julgustükkide aeg. See on selline aeg, kus teisi mõista on järjest raskem. Olen liiga julge ennast pakkuma igale poole - võibolla mind ei taheta või ei ole üldse vaja - siiski ma pakun ennast ja ei jäta järgi. Ei taba ära, et tegelikult ma ei sobi hetkel konteksti ja ajan midagi taga. See on nagu peaga vastu seina jooksmine. Tegelikult tahan ma kogu aeg öelda kõigile - mina tean paremini, mina oskan, mina saan, te kõik teete valesti. Pärast ongi nii, et ma lörtsin tükk aega vales kohas, keegi ei ütle midagi, keegi ei avalda arvamust  - või kui avaldab, siis ütleb: "ära sa üldse praegu mängi". Ma tunnen, nagu mulle oleks öeldud: "ole vait või tõmba uttu". Mõni muidu nö väga sõnaosav tegelane ei oska ennast lihtsates olukordades väljendada. Nagu mingi joonistatud mees. Otsib selgust samal ajal segast pannes. Minu suur ego ja tunnuse vajadus ajab mind hoopis teises suunas. Nagu Kurt Vonnegut ütles: "Anna mulle palun jõudu muuta asju mida ma saan muuta ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha." Olen saanud olla erinevates kollektiivides ja ei oska ikka veel aru saada, millal vait olla ja millal pasundada. Nagu mingi puupea.

Aga muidu. Ma vist saan endale varsti oma toa ja oma loa. Natuke on vahepeal olnud ärkamist ka, selles suhtes, et mis tuleb ja mida tuleb ära teha. Mõni asi kõlab nagu plaan juba. Vot.

tekkis vaba hetk

Õdekene kirjutab siin väga tabavalt ja ma mõtsin, et võiks ka siis ära mainida või õigemini linkida see. Sest jah...

mõnikord lihtsalt on nii

on üks lugu mis äratab.

Tere ööd

Ma ei tea, miks ma nii kogu aeg teen, see unevõla värk ma mõtlen. Lissalt nii kaua kui jaksan, kusjuures aega mitte väga optimaalselt kasutades, ja siis magan paar päeva igalpool loengutes janiiedasi.

Huvitav kuidas seda mõista:

hommik

Suutsin endale kahe nädala jooksul jätkuvalt unevõlga tekitada kuni enam ei jõudnud. Läksin eile kell viis juba magama, mõtlesin ise, et magan paar tundi ja lähen musamajja pilli harjutama aga kus sa sellega. Kell üksteist tuli toakaaslane ja ma vaatasin kella ning otsustasin edasi magada. Ärkasin hommikul kell pool seitse, chillisin poolteist tundi, sõin kilusepikut ja ilmusin musamajja asjalik olema.