Öö

Mul on juba öö.

Olen vahelduva eduga endaga kimpus. Praegu läheb paremini. Ei ole enda peale nii kuri.
Üks puhkpillija, kes pole ammu nägu näidanud tuletas minu nüüd juba peaaegu aasta tagasi ämbrisse astumised meelde. Mitte, et see ta eesmärk oleks olnud. Lihtsalt. Peaaegu kaks kuud võttis aega, et endaga sõbramaks tagasi saada. See, et tegijal juhtub, ei lohutanud mind vähimalgi määral. Lisaks tekitas endaga pahuksis olemine sellist nagu lainetust, mis kutsus igasuguseid muid mälestusi ja asju tagasi. Kuna ma olen olnud rumal, öelnud või teinud üht või teist lolli.

Olen viimasel ajal näputööga tegelenud. Päris uut midagi pole loonud. Õmblesin ühe alusseeliku ümber. Praegu nokitsen ühe salli kallal. Käisin poolikult valmis salliga juba väljas. Itsitasin enda ette, kui tobedalt ma ennast tundsin, milline võisin välja paista. Panin päikeseprillid ette - see natuke tegi rahulikumaks. Mõtlesin - nõnda saan vahetult kogeda vastu jalutavate inimeste reaktsioone. Ei kohanudki kedagi.