Pärast Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetamist ja sügisel muusikakoolides töö jätkamist hakkasid mind närima igasugused. Kes ma olen, kas see mida ma teen on ikka see, mida ma kõige paremini võiks osata ehk millel minu enda olemuselt potensiaal on. Kuidagi ebameeldiv punnitamine on pea kogu aeg.
On ikka vahepeal selliseid säravaid momente, kus astun klassiruumist välja ja tunnen. See tund läks hästi, midagi sai edasi antud, kõik said asjast aru ja olid huviga teemas. Aga pärast seda tuleb mats ja maaühendus ja võib olla läheb nädalaid enne kui on kirkaid hästi läbiviidud tunde ja plaanis oldud ja tulevikku vaadatud.
Mäss ja vastuhakk.
Üks päev siin kodus üksi olles tahtsin asjalik olla. Tööga mitte seotud asju teha. Üks igivana tüütu seinakontakt ei anna mulle rahu. Võtsin entusiasmiga ette. Käisin ehituspoes, ostsin juhtmeid ja igasuguseid vigureid, et vana uue vastu vahetada. Vool elektrikapist välja ja harutama. Midagi lahti veel ei ühendanud - vanas harukarbis olid juhtmed paljad, kruvidega paigas. Mõtlesin - suurepärane - saan vaadata, millises juhtmes faas on. Vool sisse lülitet, selgus, et mõlemas. Kurat. Edasi ei julge ise asjatada. Elektrik tuleb kutsuda. Vool jälle välja. Panin kõik kokku nagu enne. Vool sisse. Ilgelt nõme.
Kust ma elektriku saan?
Trugatas mõte minna Viljandi kutseõppekeskusesse sessioonõppesse elektrikuks õppima. Hehe. Igasuguseid ullusi tuleb pähe. Mitte selle pärast, et korteris kus elan on elektriga mingid jamad. Aga samas avaldas minu eksistentsiaalse kriisi väljendamise peale arvamust A. Kui sa ühel alal loll oled, mis sa arvad, et sa siis mujal kohe targaks saad?
No comments:
Post a Comment