Mul oli üks kursusekaaslane, kes oli päris tillukesest peast hakanud pilli õppima ja olnud muusikas kogu oma elu. Kohtusin temaga hiljuti ja tuli välja. Töötab praegu kassapidajana. Tal olevat pisuke kriis - mida elus edasi teha, mis oleks see põhiline ja värki. Mind tegelikult kohe väga see kõik ei kõigutanudki. Aga tuli tagasi ja jäi mõtteisse.
Vaatasin ühte videot. Jäin mõtlema. Äkki ei olegi need asjad, millega tegelenud olen minu tugevamad küljed ja olen arendanud neid külgi mis ei saagi kunagi tugevaks ja edasiviivaks jõuks.
Orkestriproovid jäävad pidevalt ära mängijate puuduse tõttu. Õpilasi ei tule juurde, pigem läheb ära.
Toimetan siin tasapisi. Kontserdid ja asjad ja muu seesugune. Kõik nagu pudeneb käest. Mingid arusaamatused suhtlemisel. See on nii haruline ja pusane asi, mida ei tea, kas kunagi saan lahti harutatud. Tunnen ennast kohe läbi kukkunud olema kui lapsed ja noored ei taha orkestris käia, ei taha kontserdil mängida, ei taha harjutada. Ju siis ei ole asjas mõnu ja lõbu sees. Ainult sundimine ja vastuseis.
No comments:
Post a Comment