Keegi tuletas mulle meelde, et mul on blogi. Viimane postitus oli nii mage. Ära ka ei kustuta. Kirjutan lihtsalt uue.
Laupäeval oli laulupeo ettemäng ja närvid varsti enam ei ole pingul.
Täna käisin löökpillipudinaid ära viimas ja
kui sinna kohta, kuhu neid ära viimas olin hakkasin sisse astuma, käed jalad ja hambad asju täis - vahtisid mulle klaasukse tagant vastu kaks tibinat. Olid vist suud ammuli sinna juurde. Ma siis püüdsin neile märku anda - tehke lahti ometi. Ei tahtnud maha ka poetada - asjad suure vaevaga niigi kätesse ja hambusse kuidagi saadud. Plikad ei tee märkamagi - vaatavad oma suurte silmade ja ammuli suudega must nagu läbi. Hea küll. Nikerdasin siis küünarnukkide ja lõua abil raske ukse lahti ja tervitasin tütarlapsi kõlaval häälel. Ei midagi. Mis nüüd? Kuupäält kukkunud või? Samad ilmed näol. Siis oli naljakas. Praegu on ka.
Me saame orkestrile oma löökpillid. Juhhei!!!
