Hästi. Mis sa ikka oskad öelda.
Olen vahepeal igast asju katsetanud. Parem sõna oleks vist püüdnud. Kellaajad ja nädalapäevad, hoolikalt kaasa pakitud lõunad ja pomodoro.
kipub ikka sinna samassse rütmi minema, kuhu eelmine hädaviletsus post kirjeldas. Tahaks sinna aega tagasi, kus ma arvasin, et mul on hirmus kiire.
Kell näitab poolt kolme. A peseb köögis nõusid. Temast rääkides. Imelik värk sellega. Ta on siin ja ma olen oma tumedal mängumaal, kõik on lihtne ja ometi... Ta on ära ja ma olen õnnetusehunnik või nutsak nurgas. Ei söö ega midagi. Tuletan meelde igast asju, mis olid. Kulub salvrätte ja särgivarukaid.
Küllaltki kaootiline post. Las ta siis olla.
Kasvatan tilli, basiilikut ja nõmm-liivateed. Kastsin vist kogemata üle. Pooled surid äkitsi ära. Ei kasta natuke aega. Vaatan mis saab.
