Olemine

 Kummaline värk. Praegu on selline tundmus. Mina ja minu nimi ei klapi justkui kokku. Kui keegi kirjutab või mind kutsub nime pidi või kui pean kellegi poole pöördudes end tutvustama. Hästi veider on Riina öelda, kirjutada, kuulda või lugeda. Seda just seoses minuga.

Kuidas läheb

 Praegu tundub olme kuidagi tihedaks läinud.

Praktika, korteriühistu asjad, kontserdid, proovid, MTÜ värgid, mingid asjad veel.  Mõned tegemised on ripakil.

Autokooli on vaja registreeruda.

Ma ei tulnud selle peale, et sügisest läheb ju tihedamaks. Asju ei jaa vähemaks. Tuleb ainult juurde.

Olen praktikat teinud ainult pool aastat ja peale. Siiani olen ikka rõõmuga läinud. Uued oskused ja õnnestumised. Tore seltskond.

Viimastel päevadel on see muutunud. Mul ei ole vastu ennast mustaks teha või füüsilist koormust saada.

Kolleegid on vahetunud. Üks teeb kõike nagu oleks sunnitööl. Teine kurdab pidevalt. Mind seati sunnitöölisega paari. Tüüp kaob iga natukese aja tagant kümneks minutiks ära. Kirub talle võimatuna näivate ülesannete üle. Küsimustele ei vasta või kui tuleb vastus, pole sellest mõhkugi võimalik aru saada. Ma väsin selle tegelase kõrval seistes ära. Tuim ja aeglane olemine. Alguses püüdsin nalja visata ja lõpuks tundus justkui ma püüaks seda morbiidset seltskonda natukenegi ellu äratada. Nagu seisaks jälle klassi ees ja püüaks pea peal seistes lastele asju selgeks teha. Ma täpselt ei tea, kas sellest tulenevalt tulen koju ja magan mõned tunnid enne kui uuesti asjalikuks saan hakata. Eelmisel objektil nii ei olnud.

Vaatan veel. Mul on aasta kooli ja praktikat ees.

Siin on üks asi, mille kallal rõõmuga tööd tegin.

.

 Leidsin täna, et pole ammu niimoodi päriselt nutnud. Avastasin ennast sellelt mõttelt kui oskasin tõsiselt ära solvuda. Iseendaga piinlikult raskelt kokku põrgates sest sain vist valesti millestki aru.

Ma ei taha, et asjad oleksid nii nagu need praegu on. Selleks, et need oleksid teisiti, peaks päris üksi.. Teiste tuultes mitte joosta.

Ei ole päris nii, et kõigel on väline põhjus.

Nii läheb.

Punkt

Suvi

 Esmaspäeval algab suvi.

Täna oli viimane koolipäev.

Kodus on mõnus. Praegu on selline oleng. Paljud asjad oleks vaja ära korraldada, kirja panna, tellida, saata, kokku leppida. Erinevates rollides. Tunne on ülemeeleline. Arvan, et lahenduseks on nimekiri seinale panna. Aga siis äkki tuleb keegi ja viskab ninaka kommentaari - kas niisama meeles ei püsi või see kirjutamine niikuinii ei tööta. Võib-olla mina ise iseendale. Mine sa tea, ehk on see keegi maha tegija minu välja mõeldud.

Ma tabasin ennast teisi taga rääkimas. Negatiivselt. Mis öeldud, tagasi võtta ei saa. Eks ta ole.

Tahaks ju uskuda, et olen hea. Kui päriselt ausalt öelda. Justkui ei ole.

Siis ongi nii. Tegelen asendustegevustega. Ma olen ju ikkagi vähemalt tubli. Hea ma nagunii ei ole. See viimane on lihtsalt vaatlus. Pole päris silt. Mitte midagi dramaatilist. Lähen siis edasi sellega.

Mul oli mõned päevad tagasi vaja heledat kotti, mis heleda kleidiga kokku sobiks ja mõned asjad mahutaks. Minu heleda koti sees olid teised käekotid, õlakotid, ridikülid ja üks katkine musta värvi kotike mille sisse mahub täpsel üks rahakott ja telefon ja koduvõtmed. Olin seda pikalt alles hoidnud. Kaks aastat kindlasti nii, et sellel kasutust ei olnud. Kolm korda parandanud enne kui see lõplikult laiali läks. Ja siis ma vaatasin ja silitasin seda kotti. Murenenud ja helvestena maha pudenev võltsnahk. Uuesti needitud õlarihm. Magnetkinnitus, mis enam koti küljes ei püsinud. Viskasin ära.

Kas laiskus

 Eile sai peale kooli ära vahetatud valgusti ja üks kahene pistikupesa. Ja siis nagu nipsti oli mu vaimne ja füüsiline energia otsas. Siiski, jõudsin magama alles üheteistkümneks õhtul.

Hommikul ajasin ennast vara üles. Käisin dušši all, lõikasin mehel juukseid, sõin kiiruga hommikusöögi ja läksin kooli.

Täna olid koolitunnid ainult lõunani. Kallis kursavend sõidutas mind lahkesti jälle koju.

Kodus vahetasin kleidi tööriiete vastu. Tegin kiire lõunasöögi ja asutasin ennast keldrisse minema. Keldris on niiskuskindel valgusti vett täis, alumiiniumjuhtmed oste vasega kokku keeratud. Midagi oli seal veel. Läksin kirjutasin üles, mida vaja võiks olla ja kust remontima hakata.

Vahepeal saabus kuller akumurutrimmeriga. Viisin selle tuppa ja harjutasin lahti. Panin kokku ja asetasin akud laadima.

Akud laadimas, sättisin ennast jälle õue. Vaatasin kuurid ja trepikojad üle. Lugesin puudu olevad pirnid ja vahetuse jaoks kuluvad kokku. Viskasin pilku peale, kas muud asjad korras. Rääkisin naabrinaisega pikalt juttu.

Akud laetud, vahetasin head töökindad mingite suvaliste vastu ja läksin trimmerit katsetama. See asi jaksab küll. Ühe akuga sai praktiliselt kogu hoov niidetud. Ainult üks osa jäi sest ei tahtnud teise naabri värskelt riputatud pesu ära rikkuda. Puhastasin trimmeri ja tulin tuppa.

Tuli idee endale tööriistavöö teha.

Neetimise tangid on kõverad ja üldse ei taha sujuda. Pusserdasin tükk aega ja andsin alla.

Kõige selle peale on kogu elamine mingeid tööriistu täis. Elektri, neetimise, õmblemise. Lisaks veel trimmeri kast ja pakkematerjal. Toidunõud pesemata. Ära ei viitsi koristada. Nüüd istun ja tunnen, et olen laisk. Nagu poleks midagi teinud.

Kummalised ajad või mitte

 Täna peale ühistranspordi suvisele ajagraafikule üle minnes avastasin enda jalgrattakummi õige pisut tühja olevat. Oleks olnud lootust kama number ühega kooli jõuda. Pump on katki.

Kursavend oli lahke ja viis mu kohale.

Täna olevat teha olnud erialase füüsika referaat ja mingi joonis autocadis. Mõlemad tegemata.

Ei juhtunudki midagi.

Käisime peale kooli poest läbi. Ostsime pistikupesa, mõned klemmid ja valgusti.

Toidupoes oli ka üht-teist põnevat.

Jõudsime koju. Üks käsi teisest teistsugune. Üks silm ka. Oh sa. Ühest silmast nagu ei näegi.

Tuli meelde kuu tagune öö kus magada õieti ei saanudki. Kiirelt rabasin kotist teada olevast taskust tableti ja jooksin kööki seda neelama. Meenus, et viimati see eriti ei abistanud. Valasin tabletikese otsa pitsi viina. Järgnes naljakas õhtusöök. Maitsev toit pooleldi surnud käte ja maitsemeelega. Ikka oli tore.

Rääkisin oma kalli õekesega.

Mõni kord on selline huvitav migreen. Jälgin ennast nagu eemalt. Ahah. Nüüd kadus osa nägemisest. Nii. Sõrmi ei tunne. Oo. Keel läks tuimaks. Ohhoo. Sõrmede tuimestus läks üle.

Täna läks hästi. 

Mõned tähelepanekud

Millest kirjutada on. Alustan lauset ja tunnen, et teema on liialt lähedalt isiklik. Egas neid lugejaid nii palju ka pole.
Olen külas. "Kohalikud" kipuvad omavahel nagistama. Olen täheldanud, et vahele ei tohi segada. See on nagu rituaal, midagi kurjasti tegelikult ei ole. Esimestel kordadel ei jaganud matsu ja sain vastu pead. Nüüd tean. Ise pean olema rõõmus ja roosa ja rahulik.

Täitsa pöörane. Avastasin. Keset kuud pööran ära. Nagu täiskuu või midagi lööb pähe. Kui miski ei meeldi, kohe ütlen ja kui keegi jalgu jääb, lähen tülli, nokin kasvõi pisiasju. Pärast mõtlen. Jälle. Ma ju tean kuidas see on, kuidas ette ei tea. Teine kord taban momendi ja hoian ära. Siis jälle tuleb nagu ootamatu tuulehoog ja enne ei märka kui olen juba keerises. Õnneks on neid piisavalt vähe ja lühikesed. Kui õnnestub torisen enda ette ära ja lähen edasi.

Mingisugune teadlik olemine on vahest. Tunnen momendi ära ja hoiatan enda ümber olevaid ette - ma nüüd hakkan kurtma. Mind ei ole vaja aidata, võib-olla isegi päriselt kuulata. Ma korra ainult tuulutan.
On üks lahe kuju. Ta on alati hästi abivalmis. Temale peab hästi konkreetselt ütlema mil määral on abi vaja ning kas on üldse vaja tormata. See jätab kõik kõrvale ja jookseb. Samas unustab mõned tähtsamad asjad ära sest tal on maailm ja ise seljas.

Mu ühel sõbral on papagoid. Veetsin selle sõbra ja seltskonnaga õhtut. Mida valjemaks läksime meie, seda valjemini hakkasid häält tegema linnud. See on nii naljakas ja armas. Samamoodi toimetavad kõiksugu loomad. Nurgas krõbistab hiir ainult senikaua kuni toas kestab elav vestlus. Siilid ragistavad põõsastes nõnda kaua kui ei teki järsku helinivoo vahetust. Rääkimata inimloomadest. Eks see ole muidugi teada kah. Lihtsalt panin jälle tähele.